Milleks "Vaprad ja Ilusad", kui on olemas elu?

"Minu Eesti 2"- mõtlikum ja aeglasem, aga ikkagi Eesti

2011-03-17T10:11:00.002+02:00

"Minu Eesti" ja selle järg on väga erinevad raamatud, esimene neist ei olegi väga Eesti-keskne, teise tegevustik toimub 95% ajast Eestis. Kaanepiltide poolest meeldis mulle esimene oluliselt rohkem, tekitas emotsiooni ja seoseid, teine oli kuidagi igavam ja ülevaadatavam. Alapealkirja puhul on teine aga oluliselt õnnestunum, sest kogu teise raamatu tegeleb Justin küsimusega, mida ta tahab. Nagu korralikus muinasjutus ikka, leiab ta lõpuks selle, mida ta tahab :)
Esimene raamat oli oluliselt humoorikam ja kergem lugeda kui teine seda oli. Aga nagu Justini kaastöötaja ütleb, siis varem oli ta poiss ja nüüd on ta mees. Ilmselt on nii ka raamatuga, esimene oli teismeline poiss ja teine täiskasvanud mees. Teises raamatus toimuv soul-searching ei ole miski, mida ma tegelikult ootasin seda raamatut lugedes, kuid ega see halb ka ei olnud. Kohati lihtsalt natuke igav.
Loomulikult tuleb kiita Justini sõnaseadmisoskust, minu lemmikkoht on see, kui ta ütleb, et tema lemmikseltskonnategelane on Anu Saagim, kellel on tõbine pilk ja missioon olla nii naeruväärne kui vähegi saab. Mõned võrdlused on veel väga naermaajavalt tabavad. Suure pimeduse ja halluse tänavapildis äramärkamine novembris on ka väga kergesti suhestutav, sest just selle läbielanuna teavad kõik, mida see tähendab.
Hästi head tööd on teinud ka esimese raamatu tõlkinud Raivo Hool, sest hoolimata sellest, et eesti ja inglise keel oma väljendite poolest erinevad suurel määral oli väga tore lugeda tekstist ainult eesti keelele omaseid väljendeid ja see, kui tundub, et raamat ongi eesti keeles kirjutatud ja tegelikult ei ole, on ju kõige suurem kiitus, mida tõlkija kuulda võib. Kudos!
Ilmselt on oodata ka kolmandat ja ehk ka neljandat raamatut, kuigi ilmselt tempo aeglustub veelgi, sest kõige suuremad šokid (sült ja välikäimla) on juba üle elatud.

K.

Kuidas mitte teha koolitööd

2011-03-16T17:18:00.002+02:00

Mul on selline tore aine nagu õigusfilosoofia ajalugu. Ja selles toredas aines on vaja kirjutada esseesid, 700 sõna pikad. Loomulikult ei ole vaja enne lugeda juhendit ega midagi ja kohe kirjutama asuda. Dumbass. Niisiis produtseerisin ma ilusa pika lõigu (üle 400 sõna), millega mul essee koha pealt on vähe teha. Kuid ma ise naudin seda. Alustekstiks on Aristotelese "Nikomachose eetika" esimene raamat. Here goes:

Inimesed jagunevad selle järgi, mida nad hüveks ja õnneks peavad kolmeks: need, kes hindavad naudinguid, need, kes hindavad edu ja need, kes hindavad mõtlemist. Kõige lihtsam on õnnelik olla esimesse klassi, Aristotelese kohaselt kõige madalamasse klassi kuuluvatel inimestel ja ilmselt seetõttu on neid inimesi ka kõige rohkem. Naudingutel põhinev õnn on lihtsakoeline, sest naudinguid leidub palju ja need on enamjaolt inimesele kättesaadavad ja kui ei ole, on lihtne koondada oma tähelepanu mõne teise naudingu saavutamisele ja eelmine lihtsalt kõrvale heita ja sellele enam mitte mõelda. Teise klassi kuuluvatel inimestel on õnnelik olla natuke keerulisem kui neil, kes leiavad õnne naudingutes. Õnne edukusest leides on vähempopulaarne kui õnne naudingutest leides, sest edu saavutamiseks peab tegema pidevat tööd, naudingu saavutamiseks aga on vaja teha vaid piiratud hulk ja nauding saabub. Samuti naudingu saavutatuna ei ole enam tagasiteed, miski ei võta seda ära. Jah, nauding möödub, kuid mitte väevõimuga. Edu aga on palju hapram kui nauding, sest sõltub ka teistest, kes ka edu saavutada soovivad. Hoolimata sellest, et nii naudinguid kui edu on piiratud hulk, on edu saavutamise nimel palju tihedam rebimine. Edu on miski, mida saavutatakse, et seda hoida. Millise hinnaga, on iseküsimus, sest nagu kõik mägironijad ja oma ala tipud teavad, on tipus olemine väga üksik. Ernest Hemingway on öelnud, et kõige haruldasem nähtus on õnnelikkus intelligentsete inimeste seas. Neid, kes hindavad õnnena mõtlemist, on kõige vähem ja on mõistetav miks. Mõtlemisvõimet õnnena käsitleda on keeruline ja paljud ei ole selleks suutelised ja on ka neid, kes oleksid suutelised, kuid ei soovi seda teha, sest neil puudub tahe. Kolmandasse, Aristotelese järgi kõige kõrgemasse gruppi kuuluvad inimesed ei pruugi end kunagi täielikult õnnelikuks lugeda, sest alati on neis kahtlus, kas ei ole siiski midagi veel hüvelisemat. Siiski on ka mõtlemist hinnates võimalik saavutada õnnelik olemine.

RTFM,

Stephen Fry "The stars' tennis balls"

2011-03-01T16:24:00.002+02:00

Raamat, mida ma hakkasin lugema täiesti eelteadmisteta. Tavaliselt ma ikka oman mingit ettekujutust sellest, millest raamat on või milliseid teoseid autor kirjutab. Nüüd ma ei teadnud midagi ja isegi nime polnud varem kuulnud, aga here goes nothing.
Kui ollakse lugenud "Krahv Monte-Cristot", siis on seda raamatut ääretult igav lugeda, sest lugu on täpselt sama. Ainult tegevus toimub kaks sajandit hiljem ja peategelast ei panda vangi, vaid vaimuhaiglasse. Sisu kohta polegi muud öelda. Lugemiseks kerge, mõtlema ei pane ja uuesti lugemise tahet ka ei teki. Off to new challenges now!

K.

Life's a bitch and then you die- "Biutiful"

2011-02-24T15:20:00.002+02:00

Here be spoilers, sest ma ei ütle ilma spoileriteta midagi.
Kinod on siiski nõuks võtnud, et inimesed võiksid vaadata selle aasta üht Oscari-nominenti, Inarritu filmi "Biutiful" ja seansiajad normaalsemale ajale liigutanud. Teisipäeval selle asemel, et vaadata koolis "Katõni", läksime kinno ja vaatasime "Biutifuli".
Kokkuvõttes ei ole eriti vahet, kumba neist vaadata, mõlemad on äärmiselt traumeerivad ja kurvad filmid, aga erineval moel. Kui ma filmi vaatasin, siis sain silmad märjaks vähemalt kolmel korral, nii kurb oli lihtsalt. Ühe pöörde ma suutsin ka ette ära näha, niiet see ei olnud väga huvitav, aga kuna see oli poole filmi peal, siis äkki olin ma vaatajana ära harjunud selle filmi suunaga, milleks on pidev halvemuse poole liikumine. Filmi vaadates ei saanud ma sellest aru, aga kui Viljar pärast challenge-s mind nimetama üks õnnelik hetk sellest filmist, siis mõistsin ma, et neid ei olnud. Kokkuvõttes võiks selle filmi tunnuslause olla "Life's a bitch and then you die", sest see on täpselt see, mis seal juhtub. Väärib vaatamist küll, aga parem aeg oleks suvel, sest praegu kinost pimedusse ja külma tulla ei olnud üldse meeldiv. Kodus vaadata ilmselt seda ei suudaks, liiga palju oleks ahvatlust see pooleli jätta, mitte sellepärast, et film oleks halb, vaid sellepärast, et see on täiesti ja lõpuni masendav. Kinosaalist väljudes oli sees tühi tunne, mille äraajamiseks läks vaja "The Amazing Race'i" ja "How I met your mother'i" vaatamist.

K.

"Eesti Laul 2011"- sel aastal teistmoodi

2011-02-12T22:51:00.005+02:00

Ei, ma ei räägi teile sellest, et on kaks poolfinaali ja finaal, see on mullune lumi.
Kuna minul ja Looral polnud tänasel õhtul muid plaane ja kedagi, kellega see veeta, otsustasime me teha peo selle puhul, et on "Eesti Laul". Ainus väike probleem oli see, et tema on Tartus ja mina Tallinnas. Kahekümne esimese sajandi lapsed nagu me oleme, otsustasime me teha peo neti vahendusel. Leppisime kokku, mida söögiks osta ja et kommenteerime MSN-i vahendusel lugusid ja teeme pilti oma pidzaamapeost. Niisiis, Loora ja minu äärmiselt ebaprofessionaalne ja väga kallutatud ja absoluutselt õige arvamus:

(Loora pidu Tartus ja minu pidu Tallinnas)

Loora ütleb:
*nii:D ilus
*ma olen pm valmis:D
Kati ütleb:
*ma ka:D
*mis ilus on?
*ma loodan, et porgandid:D
Loora ütleb:
*kiivid:D
*mina olen väga kole
*:D ja porgandid on vaadtavad, aga kiivid on ilusad
Kati ütleb:
*jess.
*ma ka kole:D
*tegin pilti:D
Loora ütleb:
*ma teen ka kohe:D
*ja siis võin saata:D
Kati ütleb:
*ja siis ma panen blogisse üles:D
Loora ütleb:
*:D õige
Kati ütleb:
*aaar juu rjeeedi :D (tribute to "Pean saama Eurovisionile, muidu suren 2010")
Loora ütleb:
*i am:D
Kati ütleb:
*kommenteerimiseks valmis :D
(laul nr 1- Marilyn Jurman "Veel on aega")
Kati ütleb:
*jubedad riided
Loora ütleb:
*jap, kole oranzi ja punase kombinatsioon
*ja lugu ka ei meeldi:D
Kati ütleb:
*ja laul on nagu 90ndatest:D
Loora ütleb:
*kuidas sulle ta laulmisoskus tundub?:D
Kati ütleb:
*keskpärane
Loora ütleb:
*väga
*miks kõik telestaarid laulda tahavad
Kati ütleb:
*sest see on lihtne tee eestis kuulsaks saada?:D
Loora ütleb:
*:D geenius ikka
(Elmayonesa- "Kes ei tantsi, on politsei")
Kati ütleb:
*nüüd peaks nalja saama:D
Loora ütleb:
*mingid suvalised kokku tulnud
Kati ütleb:
*muhvigi aru ei saa:D
*huvitav, millised siis teised lood oli, et see top 20 pääses:S
Loora ütleb:
*:D jube hirm
*esimesed kaks ikkka wow kui kehvad:D
Kati ütleb:
*jupp:D
*getter pidi favoriit olema:D
*ja victoria:D
(Victoria- "Baby had you")
Kati ütleb:
*jälle jubedad riided
Loora ütleb:
*:D mulle ei meeldi
Kati ütleb:
*mulle ka mitte
*jube kriiskamine
Loora ütleb:
*see nii popp, peaks ka tihedamini kriiskama
Kati ütleb:
*hahaha;D
*ja mannekeenid laval wtf:D
Loora ütleb:
*iseennast pildistasin selle loo ajal:D
*tsikk sai just plusspunktid:D
*sest tallinn on ilusam
Kati ütleb:
*hahahaaaa:D
(Noorkuu- "Be my Saturday night")
Kati ütleb:
*uu, poistebänd:D
Loora ütleb:
*see on parem kui eelmised
Kati ütleb:
*jaa:D
*tüüpiline boybandi lugu, natuke rohkem a capellat:D
Loora ütleb:
*midagi jääb puudu
Kati ütleb:
*wtf matrix:D
Loora ütleb:
(Kust said keebid?) *poest!
(Jana Kask- "Don't want anything")
Kati ütleb:
*haha:D
*getter:D (Kes sai superstaariks kuueteistkümneselt?)
*ei, jana :D
Loora ütleb:
*nii:D ma ootan huviga
*mulle tundub, et mingi helijama
Kati ütleb:
*miks ta näeb välja nagu lydia koidula/cher?
Loora ütleb:
*:D koidula on õigem võrdlus
*eestri patrioot
Kati ütleb:
*pikad kunstküüned, ökk
Loora ütleb:
*kuidagi nõrk:D
Kati ütleb:
*see on tema uus tulemine ju:D
Loora ütleb:
*milline meelas hääl:D
Kati ütleb:
*jepp:D
*guuruks:D (Keegi oli Lenna/Pireti sõnul eesti muusika guuruks ja see kõlas imelikult)
*niiiiiiiiiiiiii suur žürii
*moodne nagu diskopall:D
*srsly, who writes your lines? (Lenna ja Pireti kohta)
(Kait Tamra- "Lubadus")
Kati ütleb:
*mm...ballaad
Loora ütleb:
*need ei lähe eriti peale mulle
Kati ütleb:
*sellel on üks viga: kogu euroopa jääb 30 sekiga magama
Loora ütleb:
*pissipausi koht:D
Kati ütleb:
*hahaha:D
Loora ütleb:
*nad on mõttetud küsitlejad:D
Kati ütleb:
*on jaa
*märt ja ott on parimad:D
Loora ütleb:
*suvalised kehvad küsimused: mis muna sööd a la (Jälle Pireti ja Lenna kohta)
(Ans. Andur- "Lapsed ja lennukid")
Kati ütleb:
*ska faktori laadne?
Loora ütleb:
*kust sa oma pluusi said
*:D ma mõtlesin neid kosmosehalle
*oioi
Kati ütleb:
*haha:D:D
Loora ütleb:
*nad läheksid ka pluusidega praegu ajalukku!
*issand! see mustvalge
Kati ütleb:
*hea bändikeemia, igaüks eri suunda:D
Loora ütleb:
*kitarrikutil
Kati ütleb:
*jaaaa:D
Loora ütleb:
*me saaks kohe kuulsaks :D
Kati ütleb:
*mingi worst dress week:D
Loora ütleb:
*tüüpiline eestlane:D iga roju omas nurgas õelutsemas
Kati ütleb:
*hahaha:D
Loora ütleb:
*vb me oleme moest sinuga maha jäänud..võttes arvesse, et kõik riietused on meile tundunud jubedad
Kati ütleb:
*true:D
Loora ütleb:
*aga ma ei hakka ennast nüüd muutma ka
Kati ütleb:
*neeh, ebamoodne ka hea olla:D
Loora ütleb:
*:D eesti ark, ei anna juhilubasid ja ma loon sellest eurolaulu
Kati ütleb:
*aaaa-err-kaaaaaaa, miks sa ei annnaaaaaa (mullejuhiluba)
(Meister ja Mari- "Unemati")
Kati ütleb:
*jaan jaani poeg tätte:D
*ja unematiga tatti panemine:D
Loora ütleb:
*:D
Kati ütleb:
*wtff
*miski pole normaalne:D
Loora ütleb:
*kati!
Kati ütleb:
*??:D
Loora ütleb:
*ma annan otsad, miks see kõik nii kehv on!!!
Kati ütleb:
*rolf junior on ees:D
Loora ütleb:
*kindlasti euroopa tahab näha eesti plikasid maas
*unemati:D
Kati ütleb:
*ta ehk ei vea meid alt ja tuleb korralik europop:D
*jah:D
Loora ütleb:
*:D loodame!
Kati ütleb:
*wtfffffffffffffffffff
*ffffffffffffuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuuu
Loora ütleb:
*sest praegune on nagu paras raisk olnud
*:D hea võte (lahtinööpimise imitatsioon)
Loora ütleb:
*nad peaksid siiski rohkem alasti olema
Kati ütleb:
*siis saaks edasi jah:D
Loora ütleb:
*ma arvan, et kui see eurolugu saaks minna eurovisioonile...siis nad võtaks alasti"
*usu mind
Kati ütleb:
*ei usu, nad on ikka tõsised muusikud ja peavad endast lugu:D
Loora ütleb:
* tätte poeg sai ka sõna sekka öelda
Kati ütleb:
*oi, kui ebaoriginaalne
Loora ütleb:
*jaani näen küll iga päev unes!
Kati ütleb:
*ma küll ei näe:(:D
Loora ütleb:
*issand, ma ütlen ekraanil: ma tegin kokaiini unes
Kati ütleb:
*no vähemalt oli see unes:D
Loora ütleb:
*:D mul on hea meel, et sa ei näe
(Getter Jaani- "Rockefeller street")
Kati ütleb:
*algus on lubav popp:D
Loora ütleb:
*:D aga nüüd hakkavad kõik eesti noored unes nägema, kuidas kokaiini teevad
*huvitav, kas ta kutt ka tantsib
*sören, kindlasti
Loora ütleb:
*jap :D:D:D
Kati ütleb:
*nad pole ammu koos enam:D
*õhtulehte ei loe või :D
Loora ütleb:
*ei:D
Kati ütleb:
*viga:D
Loora ütleb:
*ma ei teadnud8-) miks?
Kati ütleb:
*kamoon, kutt on 17 ja getter 18, mis sa loodal lahendamatuid erimeelsusi või saladusi minevikust?:D
*see on parim lugu siiani
Loora ütleb:
*:D
*on küll kahjuks
*parim lavaline liikumine ka:D
*poiste poolt, getter teeb lihtsalt ringe
Kati ütleb:
*no laulmine on raske y'all:D
(Outloudz- "I wanna meet Bob Dylan")
Loora ütleb:
*emopoisid?:D
Kati ütleb:
*JAAAAAA:D
*so 2008:D
Loora ütleb:
*lõigun, kui bobi ei saa välimusega
Kati ütleb:
*HAHAHAA:D
Loora ütleb:
*mhm:D
Kati ütleb:
*ma ei saa aru, kuidas siit viis lugu edasi valida, ma valiks ühe:D
*mis värk on sellega, et igaüks emob oma nurgas?
Loora ütleb:
*ümmargune lava:D ei taha selga kellegile pöörata
*igalt poolt tuleb hääli saada
Kati ütleb:
*et kui on kena trummar, siis see toob hääli?:D
Loora ütleb:
*:D ikka ju
*mõnele jääb meelde on hästi
Kati ütleb:
*hahaha
*ja nüüd vaatame kokkuvõtteid:D
Loora ütleb:
*uu
*kuidas süsteem on
*täna esinevad veel ju
Kati ütles kell (22:22):
*eip
*järgmine nädal:D
Loora ütleb:
*Kes ei tantsi on ikkagi kõige parem
*järgmine nädal siis jah
*mida sina pakud
Kati ütleb:
*ma pakun, et getter saab kindlalt edasi
*ilmselt victoria ka
*jana vbla ka
Loora ütleb:
*seda kindlasti
*noorkuu?
Kati ütleb:
*see viimane bänd ma usun ka
Loora ütleb:
*emod:D
Kati ütleb:
*unemati ei tohi elu sees edasi saada
Loora ütleb:
*:D loodame
*samas viimane emobänd oli suht kehv
*prr, jube:D ma ei teagi
Kati ütleb:
*aga seal on palju tuntuid, niiet ilmselt ikka saab:D
*see on naljakas:D (Leemet Muna ja õhtuelu25)
Loora ütleb:
*:D on
*:D ei mahu pähe
Kati ütleb:
*niiiiiiiiiiiiiiiiii lameeeeeeeeeeeee ("Ma armastan kõiki!" on lause, mida isegi naljaga ei tohiks öelda)
Loora ütleb:
*:D:D:D
*ma armastan kõiki!
*:D see nali oli päris hea
*kas sõbrannadele teed kinke:D
Kati ütleb:
*jaa:D
*hahaa:D
*hea töö:D
Loora ütleb:
*miks nad nii haledalt vastavad :D
Kati ütleb:
*sest nad on ebaoriginaalsed?
Loora ütleb:
*muna on nii hea nimi
Kati ütleb:
*õhtuelu25 on ka päris hea:D
Loora ütleb:
*oot, suvaline järjekord?
Kati ütleb:
*jah
*suht igaaaaav on nüüüüüüüüüd
Loora ütleb:
*mind üllatab žürii
Kati ütleb:
*palun, ärme küsi samu küsimusi sada korda. (Lenna ja Pireti kohta)
Loora ütleb:
*EI (Kas on võidulugu?)
Kati ütleb:
*iu:D (Victoria oma on???)
Loora ütleb:
*:D ta mõtleb Ei, aga ütleb miks mitte
Kati ütleb:
*sa ei tohi otse-eetris öelda seda, mida mõtled:D
*msnis võid:D
Loora ütleb:
*:D
*neil seal kohapeal ka suht igav, nii et...
*meil võib vabalt igav olla:D
Kati ütleb:
*ei:D
Loora ütleb:
*helista unemati poolt!!!
Kati ütleb:
*ei.
*i'd rather die.
*in a hole
*cause i got shot in the lung and stabbed in the organ 74 times
Loora ütleb:
*2
*1
*0
*:D wuhuuu
Kati ütleb:
*uuh, põnevus.
Loora ütleb:
*ära enam helista!'
*ei helista!
Kati ütleb:
*put down your phone!
Loora ütleb:
*:D right
*everybody (Mis on täiuslik eurolaul?)
*ma arvan, et koidula saab edasi!
Kati ütleb:
*hahaha:D
*pole üllatav:D (Getteri edasisaamine)
Loora ütleb:
*aga ma arvan, et koidula ei teeks teist nägugi, kui edasi saab
*ja ei teinudki! (Jana sai edasi)
Kati ütleb:
*hmm..üllatav:D (Noorkuu sai edasi)
Loora ütleb:
*victoria?
Kati ütleb:
*jepp.
*me peame veel kord seda kriiskamist kuulama (Victoria sai edasi)
Loora ütleb:
*riietused on paljutõotavad ka järgmisel nädalal
Kati ütleb:
*jaaa
Loora ütleb:
*Ithaka poolt ma vist
Kati ütleb:
*ja rolf pole mingi ringihüppav ja värviline
*mis maailmast saanud on?
Loora ütleb:
*vikerkaarelipp on tagasi kappi pandud
*:D geyd, kes tulid välja, lähevad selle peale tagasi kappi
Kati ütleb:
*jaa:D
Loora ütleb:
*nii lahe!:D
*nii nii lahe:D see õhtu isegi toimis:D
Kati ütleb:
*jaa:D
*meil ei olnud igav:D
Kati ütleb:
*ja kiivit ma ei saanudki:D
Loora ütleb:
*:D deem onju
*aga sa nägin unemati laulu!
*see ületab kõik
Kati ütleb:
*ilmselgelt küll:D

Ja edasi läks meie jutt oma rada.

(Peo lõpp)

Vandenõuteooria nr 458

2011-02-12T19:38:00.002+02:00

Oscaritseremoonia lähenedes vaadatakse ikka rohkem auhinnale esitatud filme ja üks neist on sel aastal "Biutiful". Ka mina tahaks seda näha. Aga siin on väike konks. "Biutifulile" on päevas Tallinna kinodes kolm seanssi. No olgu, seda pole vähe, aga üks seanssidest algab kell 12:15. Järgmine algab kell 14:00 ja viimane algab kell 21:40. Oli sooviks minna vaatama filmi esmaspäeval, nii sõbra/valentinipäeva tähistamisena, aga see jääb ära, sest esimesed kaks aega on kooli/tööaja sees ja viimane ei mängi ka välja, sest film kestab 2 tundi ja 18 minutit ja selle aja peale on juba viimased trollid Mustamäe poole lahkunud. Eks me teeme uued plaanid ja näeme selle filmi kunagi hiljem ära, aga kas kinodel on tahtmine, et seda filmi ei vaadataks?

K.

Jeff Lindsay "Dexter"

2011-02-09T18:04:00.002+02:00

Pühapäeval ja esmaspäeval veetsin aega oma lemmiksarimõrvari/psühhopaadi/sotsiopaadi Dexter Morgani seltsis. Olles sarja näinud, jäid muidugi mõningad üllatused ära ja tänu Wikipediale ja minu hullumeelsele huvile analüüse lugeda, olin ma ka raamatu ja sarja erinevuste osas veidike teadlik ja ehk oleks olnud põnevam puhtalt lehelt lugeda. Aga, here goes nothing and here be spoilers, sest ma ei oska muidu midagi öelda.
Esimese raamatu lugesin eesti keeles, teise inglise keeles ja kolmas ootab inglise keeles lugemist. Ma tean, et ma olen paha inimene eesti tõlkijate vastu, aga kui ma suudan lugeda teises keeles ja see raamat on odavam, siis ma ostan selle, mitte eestikeelse tõlke. Muidugi kallutab mu otsust ka see, kui tõlge on vigadega. Jah, mõningad näpuvead on ehk andestatavad, aga sõna "advokaat" võiks ka kiirel tõlkimisel õigesti kirjutada.
Raamatutes oli Dexter palju rahulikum, sest kahe raamatu peale tappis ta kokku vaid kolm inimest, sarjas käis tempo üks osa-üks mõrv. Samuti puudus raamatutest ilmselgelt sarja põnevamaks tegemiseks lisatud liin mõrvari ja Debi vahel. Ahjaa, suurim erinevus on see, et raamatutes on Dexteri õde Deborah, aga sarjas on ta Debra. Raamatutes häiris mind kõige rohkem Dexteri haiglane seotus täiskuuga. Justkui oleks ta libahunt, mida sotsiopaatne mõrvar siiski ei ole. Sarja ja raamatu üks erinevus oli veel LaGuerta ja Dexteri vaheline suhe, mis sarjas praktiliselt puudus ja raamatus oli päris oluline. Esimese raamatu lõpus jääb mõrvar ellu, mida sarjas samuti ei olnud, minu õiglustundele mõjus paremini see, kui mõrvar ei elanud kuskil rahulikult edasi. Ja see koht, kuidas tapeti võmm ja mõrvar minema sai, ei olnud kirjutatud, epiloogis lihtsalt mainiti seda. Lisaks mainiti palju täiskuud.
Teises raamatus oli Dexter väga perekeskne ja kuna ma teise hooaja sündmusi sarjas ei mäleta väga, ei ole mul suurt midagi selle koha pealt öelda ja pärast esimest hooaega tegelikult seoti sari ja raamat lahti ka. Dexteri ja Rita ning tema laste suhe on teistsugune kui sarjas oli ja lapsed ise on ka teistsugused. Dexter ei lähe raamatutes nii väga vastuollu Harry koodeksiga, aga koodeksist endast räägitakse rohkem nagu ka Harry ja Dexteri vahelisest suhtest. Deb ja Dexter on ka lähedasemad, aga Dexter iseenesest on külmem ja kalkuleerivam kui ta sarjas seda oli.
Igal juhul oli küllaltki põnev lugemine ja ma kavatsen ka kolmanda raamatu läbi lugeda. Ja ilmselt ka neljanda ja viienda ning kui tuleb veel neid, siis ilmselt ka edasised.

K.

Keeleinspektsioon töös?

2011-01-30T22:20:00.000+02:00

Sõitsin mööda Mustamäe teed täna ja panin tähele, et seal, kus enne oli silt "Denim Dream outlet", on nüüd silt "Denim Dream soodusmüük". Huvitav, kas keeleinspektsioon on tõesti midagi teinud?

Gerdi kontsert/sünnipäev

2011-01-30T14:52:00.003+02:00

Märkmeid õhtust:
Tapper on oluliselt vähem lahe kui Rockcafe. Inimesi oli ca 30, enamus Gerdi bändi toetamas. Tapperis oli külm.
Kõik seltskonnamängud feilisid täiega. Baila venis nagu hullu koera ila (Tammsaarele vihje) ja sellest lõpuks loobusime ka. Pokkeri jaoks nappis inimestel tähelepanu ja seetõttu jäi ka see pooleli.
Õppetund iseendale: ütle inimestele, et nad ei oska laulda ja on kiimas, aga mitte seda, et nad kõlavad nagu kiimas kassid. Arusaamatu, miks see esimene on parem kui teine, aga nii pidi olema.
Jõulusiider ei ole väga hea pärast seda kui see on kuu aega kapis seisnud. Lihtsalt väike õppetund endale jälle.
Eriline tase mahajätmises: SMS-i teel ja selle messi kirjutab su sõbranna. Jepp, see juhtus.
Kellegi teise pärast rõõmus olla on nii hea tunne. Lihtsalt nii hea.
I stand true to my header: "Milleks "Vaprad ja Ilusad", kui on olemas elu?" SRSLY.
Jah, see kõlab nagu ma oleks viisteist. Ja siis.

K.

Esimest korda

2011-01-24T11:38:00.005+02:00

Arvestades seda, et eelmine aasta möödus kuidagi märkamatult ja mittemidagiütlevalt, siis selle vältimiseks teen ma siia listi sündmustest, mis ei pruugi olla erilised või isegi põnevad, aga mis juhtusid minuga esimest korda aastal 2011. Nimekiri loodetavasti täieneb aasta jooksul. See on selleks vajalik, et aasta lõpus mõeldes, mis juhtus, oleks kuskilt spikerdada. Niisiis:
1) Jäin esimest korda elus lifti kinni (22. jaanuar)
2) Esimest korda elus lõin piljardis viis kuuli järjest sisse (24. jaanuar)
3) Mängisin squashi (4. veebruar)
4) Vaatasin rägbimängu (80 minutit, Inglismaa vs Wales) (5. veebruar)
5) m-valisin Riigikogu (või noh, üldse valisin Riigikogu) (1. märts)
6) käisin kohtuistungit vaatamas (1. märts)

Dinosaurustega plaaster

2011-01-19T18:18:00.002+02:00

Käisin kaks nädalat tagasi perearsti juures oma autosõiduks vajalikku tervisetõendit uuendamas ja mu arst ütles, et ma pean tulema ja andma analüüse hemoglobiini taseme ja muu sellise kohta. Hoolimata sellest, et ma talle ütlesin, et ma tean, et mu hemoglobiin on madal ja ma annan verd, jäi ta endale kindlaks ja nii ma siis eile läksingi tagasi natuke verd andma. Ma olen oma verenõrkusest vist veidi üle saanud või vähemalt sellega elama õppinud, niiet pilt enam eest ei kao (ausalt öeldes ma küll ei vaata, kuidas veri voolab ja mu veeni torgitakse), aga protseduur ei meeldi mulle siiski. Õnneks sai see kiiresti läbi ja ma sain oodata natuke, kuni plaastri peale saan.
Õde tuli plaastriga ja ma nägin, et see on lasteplaaster, see värviline ja mitteõhkuläbilaskev. Ma ei tea, kas lihtsalt normaalsed igavad plaastrid olid otsa saanud või olin ma nii õnnetu näoga, aga ma sain oma vasaku käe peale dinosaurustega plaastri. See oli nii kummaliselt lahe.

Don't judge.

K.

Elu on null

2011-01-08T21:51:00.003+02:00

Nonii, elu esimene sess on käsil. Kaks päeva on juba täitsa õppimise peale läinud ja seda kõike järgmise nädala heaks, mil on kolm eksamit. Ülejärgmisel nädalal on ka üks ja siis on veel libedasõidukoolitus ja siis saab puhkus alata. Või noh, niivõrd-kuivõrd, ühes aines on poolaastaarvestus veebruari algul, aga selle peale ma veel ei mõtlegi. Kõik mu kaaskannatajad on ka õppimise lainel, kes vähem, kes rohkem, sest ainult mind ja Estrit on õnnistatud rohkem kui ühe eksamiga sessi ajal (mind tervelt viiega ja enne sessi detsembris oli kolm ära juba). Homme võtan pool päeva vabalt ja siis teen viimase pingutuse majandusteooriaga ja seejärel keskendun vastavalt sellele, millele vaja. Seitsmeteistkümnenda õhtul olen jälle vaba midagi tegema, enne seda on ikka õpilaseelu :) Ja see on veel esimene sess. Kui ma tõesti lähen nii hulluks ja võtan kõik ained kevadel, mis mul hetkel plaanis on, siis tuleb kevadise sessi ajal kümme eksamit. Kuid see pole veel kindel, ma tahaksin siiski natuke elu ka omada. Aega veel on :)

Tagasi raamatute ja konspekti juurde.

K.

A round of applause please

2010-12-29T00:04:00.002+02:00

Lugu sellest, kuidas ma oma jõulukingid ise halvemaks suutsin teha kui nad tegelikult on. Luban, et lool on õnnelik lõpp.
Kingitus, mille ma sain, oli piklik ja raputades kolises. Tegin lahti ja olin täis mõistmatust. Taipasin, et kaks pulka käivad keermetega üheks pulgaks kokku. Endiselt täis mõistmatust, küsisin ma, kas minu tulevasele geograafiaõpetaja karjäärile mõeldes sain ma kingiks kaardikepi. Ja poole selle lause peal ma taipasin, et see ei ole mitte kaardikepp, vaid piljardikii. FML. Ise hakkasin ka naerma, et ma nii juhm olin.
Kingitus number kaks. Katsun läbi paberi ja tuvastan, et kingitusel on kõrv. Ilmselt tass. Avan paki ja leian, et see pole mitte lihtsalt tass, vaid termotass. Püha lihtsameelsust täis mina küsin, et miks mulle termotass kingiti, mul ju kodus neid neli tükki. Selle peale öeldakse, et tee see siis enne tühjaks, kui kasutama hakkad. Sees leidus pakike, milles käekell. Ja mina arvasin, et ma sain termotassi. FML.

K.

Narnia

2010-12-04T18:33:00.003+02:00

Uus Narnia film tuleb jõuludel välja ja ma tõmbasin oma telefonist pildid arvutisse, niiet nautige: Narnia laternapost päriselt.

Ja Cambridge'i võiks ka tagasi minna.

K.

Harry Potter ja surma vägised: osa 1

2010-11-21T00:13:00.002+02:00

Esiteks, kes filmi näinud ja raamatut lugenud pole, aga teada saada ei taha, mis filmis on, palun mitte lugeda. Ei taha kanda vastutust teiste inimeste elamuse rikkumise eest. Inglise keeles ütleks, et spoiler alert :)
Mina kui HP fänn, ootasin loomulikult filmi ilmumist pikisilmi, seepärast sai ka kaks piletit lausa esimese päeva õhtul toimuvale seansile Solariskinno ostetud. Teistest HP filmidest ja raamatutest eristab seitsmendat osa selle süngus. Isegi värvigamma on hallikas-must-valge. Üldiselt võib öelda, et film oli keskmine, ei midagi liiga head, aga ka mitte midagi liiga halba. Oot, liiga halba oli küll: Harry ja Hermione tantsustseen. Internetist teiste inimeste arvamust lugedes sain ma teadlikuks, et kõigi teiste arvates oli see väga liigutav ja vajalik ja emotsionaalne. Ei olnud. See ponud vajalik, seda ei olnud raamatus (vabandust, aga ma hindan raamatuid kõrgemalt) ja see polnud emotsionaalne. See oli imelik ja naljakas. Mina naersin. Teised inimesed mitte.
Kõige kohutavam traagika minu jaoks selles filmis oli Hedwig. Ilus ja armas ja kahtlemata väga tark lind ja enam teda ei ole. Ma nutsin, see oli ääretult kurb. Dobby surm oli ka kurb, aga millegipärast mitte nii väga. Jälle, lugesin teisi arvustusi ja nad enamuses väitsid, et Dobby surm oli kõige hullem ja kurvem hetk selles filmis. Dobby hauakivi tekst aga jäeti üldse välja.
Mulle meeldis selle filmi juures just see, et see oli selline kurb ja traagiline, nagu ta pidi olema. Aeg-ajalt aga kippus liiga venima, pidev kämpingus olemine ei ole just väga põnev.
Ma saan aru, et filmikompanii vajab raha, aga ma oleks eelistanud, et see oleks olnud üks mammutfilm, mitte kaks pool-mammutfilmi, nüüd jäi kuidagi poolik tunne ja "To be continued" kirjale järgneb tavaliselt "Previously on whatever-show-it-is" ja "Previously on Harry Potter" oleks meeletult kirjeldamatult vale.
Veel, Harry ja Hermione liin on meeletult ja kirjeldamatult vale. See on lihtsalt vale läbini. Ei midagi muud öelda, lihtsalt vale.
Nüüd jääb üle vaid juulini oodata ja HP loodetavasti eepilist lõppu 3D-s nautida. Loodetavasti nautida. Ja mina saan enne 20 kui HP leiab oma lõpu. Naljakas, sest ma mäletan, kuidas esimene raamat välja tuli eesti keeles, kui ma olin 11 :)
I sound like a super-nerd, maybe I am. Go figure.

K.

Dan Brown "The Lost Symbol" & "Digital Fortress"

2010-10-29T19:46:00.002+03:00

Nüüd võin ma öelda, et olen lugenud kõik Dan Browni fantaasia-ulme-misiganes raamatud läbi. Mulle meeldib see, kuidas ta kirjutab. On põnev ja lõpplahendus on üllatav (noh, esimesed kaks korda on). Ma ei tea, kas ma olen nõudlikumaks muutunud, või on tõesti kaks vabamüürlaste-teemalist raamatut Browni sulest juba liiga palju, et see teema köita suudaks. "The Lost Symbol" ei meeldinud mulle nii väga. Inglise keeles kasutan nime sellepärast, et lugesin ka inglise keeles, puhtalt sellel põhjusel, et inglise keelse raamatu eest maksin ma 175 krooni ja eesti keelse eest oleks maksnud 289 krooni. Nüüd sain ma selle raha eest peaaegu kaks raamatut, sest ka "Digital Fortress" maksis 175 krooni. Raamatust siis veel: sümboli-raamatu peategelane on jälle imemees Robert Langdon, kes ka seekord satub müsteeriumi lahendama oma tahte vastaselt. Nagu traditsiooniks, on tal kaaslaseks naine, seekord mitte küll väga veetlev, vaid väga võimukas. Kuri on ka olemas, loomulikult. Ja Langdon võitleb temaga ja siis tuleb lõpp.
Mulle isiklikult ei meeldinud selle raamatu juures "imeline pääsemine". Rohkem ei ütle, muidu rikun üllatuse ära. Ma ise lugedes mõtlesin küll: "Jess, ta on surnud, ta on surnud, jess! Huvitav, kuidas lugu edasi läheb?" Ja siis ta polegi surnud ja põnevus kaob.
"Digital Fortressi" asusin ma lugema arvamusega, et see on Dan Browni raamatutest kõige kehvem. Aga ei olnud. Mulle meeldis see rohkem, kui "The Lost Symbol". Üldse meeldivad mulle tema teise-teemalised raamatud rohkem. "Pettepunkt" meeldis mulle ka rohkem kui "Da Vinci kood" või "Inglid ja deemonid". "Digital Fortress" räägib krüptograafiast ja murdmatust koodist. Matemaatika on väga teemaks ja suur mõttejõud. Ja selle raamatu peategelaseks on naine, võimukas ja veetlev. Topeltmäng, nagu ikka on teemaks. See raamat lõppes ka teisiti, kui ma oleks tahtnud, aga ma olen vist sedamoodi imelik, sest jälle mina lugedes mõtlesin: "Huvitav, mis nüüd saab? Kuidas ta edasi läheb oma eluga?". Aga lõpuks ikkagi sellist suurt pööret ei tulnud. Igal juhul, oli tore nelja päeva lugemine.

K.

Reklaamist

2010-10-14T18:56:00.002+03:00

Varem tänasel päeval lugesin ma kuskilt, kahjuks enam ei mäleta, kust, sellise ilukliiniku nagu VIP Medicum kõmu tekitanud reklaamikampaaniast. Klippi saab näha siin. Seal loos, mida ma lugesin, oli ka kliinikupoolne kommentaar, milles kõneisik ütles, et see suuremas mõõdus tütarlaps on endaga rahul ja ei kavatsegi kaalust alla võtta ja kellegi eneseväärikust ei ole seega riivatud. Ma arvan, et päris nii see ei ole. Hoolimata sellest, et tütarlaps ennast ise hästi tunneb, siis sõnum, mida välja saadetakse on ikkagi, et ta on kole ja peaks olema 20 kilo kergem ja 20 sentimeetrit pikem. Ja see ei ole ilus. Vot nii. Kõik mu suur maailmaviha sai siia nüüd valatud.

K.

Facebookist/I like it on the floor

2010-10-07T16:49:00.002+03:00

Facebookis juba umbes nädal aega olen saanud ma lugeda erinevate naistuttavate uuendusi, kuidas kellelegi meeldib põrandal, toolil, voodis ja nii edasi. Nägin esimest korda, mõtlesin, et mingi odava populaarsuse saavutamise nimel postitatud suvaline rida. Nägin teist korda, mõtlesin, et mis värk on ja miks mina midagi ei tea. Võtsin oma virtuaalse julguse kokku ja kirjutasin ühe sellise märkuse alla. Ning tõde selgus. Mu armas sõbranna kirjutas mulle vastu, et tegemist on kampaaniaga, milles naised kirjutavad oma FB lehele, kuhu nad oma käekoti väljast tulles panevad. Ilmselt enamik paneb oma koti põrandale, sest seda on saanud kõige rohkem lugeda. Kampaania eesmärk on just tähelepanu äratada, sest oktoober olevat rinnavähi vastase võitluse kuu, ilmselt ülemaailmselt, sest eile nägin reklaami, mis ütles, et Geisha šokolaadil on "roosa lindi" kampaania. Ja roosa lint tähendab justnimelt rinnavähiga seotud kampaaniat. Sellest "salajasest" meilist sain ka lugeda, et sama kampaania toimus ka eelmisel aastal, aga siis kirjutati, mis värvi rinnahoidja hetkel seljas on. Olevat edukas olnud, sest isegi uudistesse olevat jõudnud. Ma ei tea, ma ei pannud tähele. Aga see näitab jälle, kuidas maailm muutub aina internetipõhisemaks ja kõiksugu hea tahte algatused ja teavituskampaaniad liiguvad üha enam internetti. Mina igal juhul toetan kõiki selliseid häid algatusi, neid, millega mul isiklik side on, neid veelgi rohkem.

Niisiis, I like it on the floor next to my bed. How about you?

K.

"Minu Horvaatia" ja "Minu"-sari üldiselt

2010-09-23T10:19:00.002+03:00

Üleeile õhtul alustasin ma "Minu Horvaatiaga" ja täna hommikul panin selle juba riiulisse tagasi. Mingil hetkel ma mõtlesin, kui paljusid "Minu"-raamatuid ma siis lugenud olen. Õigem oleks tegelikult küsida, milliseid ma ei ole. Nimekiri tuleb siit:
Dagmar Raudam: Minu Gruusia (veel ei ole, aga tahan)
Rein Sikk: Minu Ugrimugri(on riiulis olemas, ilmselt saab ka loetud)
Ave Ungro: Minu Kolumbia (veel ei ole, aga tahan)
Ene Timmusk: Minu Kanada (ei ole lugenud, pole huvi olnud)
Kätlin Hommik-Mrabte: Minu Maroko (ei ole lugenud, aga tahan)
Roy Strider: Minu Mongoolia (ei ole lugenud, pole huvi)
Kaia-Kaire Hunt: Minu Nepaal (ei ole, sest pole meeldegi tulnud)
Kaja Saksakulm Tampere: Minu Soome (ei tundu väga põnev)
Airi Ilisson-Cruz: Minu Austraalia (ei ole lugenud, kah mu vaateväljast välja jäänud)
Kristiina Praakli: Minu Itaalia (ka kuidagi tähelepanuta jäänud)
Mai Loog: Minu Tai (seda ma ilmselt ei loegi)
Maria Kupinskaja: Minu Alaska (Ma ei ole kindel, kas ma lugesin seda või mitte)

Ma pean ütlema, et Horvaatia-raamat ei tundunud mulle kirjelduse järgi just kõige põnevam ja tegevuse koha pealt ta seda ka kindlasti ei ole, sest vastandina neile autoritele, kes läksid elama mõna suurlinna (näiteks Buenos Aires), siis Horvaatia tegevus toimub saarel ja püsitegelasi on seal küllaltki vähe inimeste näol. Loomulikult on seda tore lugeda kõigil looma- ja loodusesõpradel, sest loodust on seal väga palju ja loomadest on ka juttu pidevalt. Väga mõnus on kuidagi see, et autori suur ja välismaine armastuslugu on praktiliselt puutumata selles raamatus, põhirõhk on siiski kultuuril ja inimestel, mitte eraelul. Ma ei tea, kas see on minu võiga või ei, aga mind natuke häirisid remargid, milles oli kirjas "mitte nagu Eestis", justkui oleks need halvustava varjundiga. Ilmselt on see minu viga, aga lihtsalt. Neutraalset teksti ei saa kirjutada ja ei tohikski, aga see häiris mind. Ja vähemalt mul oli hea meel lõpuks lugeda seda, et tuldi Eestisse elama. Niisama, selline juhuslik rõõmus emotsioon minu poolt. Kaheks õhtuks lugeda sobib küll ja lausa võib, sest see läheb kiiresti ja kergelt. Naerda saab ka ("Lammas on lammas").

K.

Fight the power ehk kuidas uue e-kooliga lõbutseda

2010-09-21T21:18:00.002+03:00

Kuna ma olen nüüd e-kooli ajad selja taha jätnud, sain ma uue e-kooli poleemikast aimu ainult pikkade ja vinguvate artiklite vahendusel Eesti meediamaastikul. See kõik aga muutus täna õhtul. Ode, kes astus uude kooli, ei saa üldse sinna sisse ja siis me agiteerisime Jürit meile näitama, mis uues e-koolis ka toimub. Logis sisse ja uus e-kool avanes me silme ees. On küll nõmedam kui vana, vähemalt esmapilgul. Enam ei ole päevikuvormi, vaid asjad tulevad järjest nagu Facebooki uuendused. Lisaks on üritatud asja vist popimaks teha ja lisatud võimalus, et saad kommenteerida, kuidas sa oma kodust ülesannet või kontrolltööd tegid. Suurest uudishimust ma loomulikult pidin sinna klikkama ning mu ees avanes terve uus maailm: küsimused: "Kuidas sa seda tegid?" ja "Mida sa kasutasid?" ning "Mida soovitad teistele?". Loomulikult ei saanud ma sellist head võimalust kasutamata jätta ja kirjutasin kõik lahtrid täis. Jüri tegi homset keemiaülesannet "kasutades oma aju" ja soovitab teistele "tehke ära, kasutades oma aju" ning "võtsin töövihiku ja pastaka ning andsin tuld". Aega võttis see tal 32678 aastat ja ta tundis end :-) pärast ülesande sooritamist. Veel arvab ta, et "keemiaülesande tegemine tegi maailmast parema paiga meie kõigi jaoks". Nüüd ütles Jüri, et peaks tegema Reaali Poissi uue rubriigi: "Kõige paremad koduste ülesannete lahendamise kirjeldused". Naerda saime me kõik kodus. Ja siis sai klikata nupule: "Näita teistele ka". Ma loodan, et ka teistel, kes seda näevad, on sama lõbus.

K.

Lennujaamad ja pisarad

2010-09-14T07:53:00.002+03:00

Ma olen sellest juba enne kirjutanud, et ma leian, et on nõme, kui viimane asi, mis sa enne lennukile astumist näed, on sinu armsad inimesed nutmas. Kuid ma ei saa sinna midagi parata. Viimasel kahel aastal olen ma liiga palju lennujaamas nutnud, nii rõõmust kui ka kurbusest. Täna varahommikul sain jälle natuke kurbusest nutta- Kadri läks pooleks aastaks Kreekasse tegema head universumile ja iseendale. Minu arvates pidas tema väga hästi vastu, aga seda ei saa küll minu kohta öelda, sest ma ei pidanud vastu viisteist minutit ja nutsin natuke. Tegelikult nutsin ma juba eile õhtul natuke, sest siis sai see mõte mulle selgeks. Lisaks saatsin oma teisele väga tähtsale inimesele sõnumi sisuga "Please never leave", sest ma ei kujuta ette, mis saaks, kui tema ära läheks. Praegu ma ei saa aru, kuidas ma viimased kaks aastat sellega toime tulin, mulle tundub, et enam küll ei tuleks. Õnneks on see möödas.

K.

Tunne oma kodulinna: Pikakari rand

2010-07-07T12:19:00.003+03:00

Eile, kui oli päeva kõige palavam aeg, otsustasin ma, et peaks midagi ikka tegema ja mis võiks olla parem, kui minna ujuma. Kuna Harku järv on ujumiseks kõlbmatu, Stroomi rannas ei lähe korralikult sügavakski, Kakumäele üksi viitsimist minna polnud ja Pirita on nagunii rahvast täis, jäi üle vaid üks valik, minu jaoks tundmatu Pikakari rand. Tallinna linn võib küll palju asju valesti teha, aga üks on hea- veebikaart. Sisestasin bussi lõpp-peatuse ja oma kodu ning kaardile joonistus tee, mis väidetavalt on 6,1 km pikk. Kirjutasin marsruudi tubli koolilapsena pastakaga endale käe peale ja sadulasse ma hüppasingi. Algus oli lihtne, aga kui kaart ütles mulle, et pööra Ehte tänavale, siis seda ma ei teinud ja sõitsin Sõle tänavani mööda Kolde puiesteed. Edasi läks juba koba peale, sest tegelikult ma ei tea, kus Niidi-Sitsi-jms tänavad asuvad. Imelikul kombel leidsin ma kõik juba esimesel korral üles ja ei olnudki nii raske. Hakkasin juba lõpu poole jõudma, Kopli tänavale. Siis aga kogu seiklus algas, sest ma sõitsin valesti. Sõitsin Kopli tänavat nii kaua, kuni ette tuli asumisilt Kalamaja, siis mõtlesin, et see ei saa küll õige olla ja pöörasin ümber. Otsustasin, et jälitan bussi 59 marsruuti. Vale pidi seekord. Jälle olin ma asumisildi Kalamaja juures. Ümberpöörd. Kopli tänavat teistpidi sõites märkasin asumisilti Paljassaare, aga see oli nii kummalise tee otsas, et see nüüd küll ei saa õige olla. Tegelikult siiski oli. Minu teekond, mis pidi olema 6,1 km sai kokku 16 km. Aga ma jõudsin kohale.

Kuidas jääda välja esisajast, saada aeg üle tunni, AGA siiski oma tulemust parandada

2010-06-13T15:38:00.002+03:00

Eelmises postituses väljakarjutud EMT rullituuri esimene etapp Lillepis on nüüd nädala jagu juna selja taga. Tulemusega ei ole rahul, sest ma lootsin alistada tunni piiri, aga järjekordselt ei suutnud, seekord 11 sekundit läks üle, eelmisel aastal oli 21. Slowly, but surely getting there. Niisiis, süüdistada on ainult iseennast ja ehk ka natuke rada, mis esimesel ringil kohati märg ja libe oli. Aitab süüdistamisest.
Võistlus ise oli korralduslikult teinud kohutavalt suure hüppe edasi aastaga, asjad olid valmis ja pakihoid oli olemas, stardiaja muutusest teavitati ette ja kõik sujus. Imeline lausa. Halb pool oli see, et ma pidin sel aastal maksma täishinda, being 19 sucks.
Sõitmine iseenesest oli mulle raske, selle üks põhjustest oli kindlasti külm kevad, enne võistlust olin uisud alla saanud kolmel korral, kokku ehk napiks 50 kilomeetriks. Lisaks tabas mind juba teisel ringil alaseljavalu, millega võideldes sõitsin kuni lõpuni ja mille all kannatasin veel kaks järmist päevagi. Nüüd on plaani võetud alaselja tugevdamine ja seljalihased. Teine põhjus, miks sõit raske oli, oli eelmine päev, mille veetsin koos oma vanade klassikaaslastega Aegviidus. Klassipidu või nii. Magama saamine kell kaks ja ülestõusmine kell pool kaheksa ei mõju sportlikule vormile just hästi, aga see oli minu valik ja nii oligi.
Kokkuvõttes siis läbisin kaheksa ringi tunni ja 11 sekundiga, olin 101. finišijoone ületaja (kui hale see on, eriti kuna vahe sajandaga oli 20 cm), aga parandasin aega 10 sekundit eelmise aastaga võrreldes ja oma emale ei kaotanud.
Nüüd siis kolmandal juulil Pärnusse, aga enne seda peaks sõitma veel, sest vahetult enne võistlust ostsin endale uued uisud :)

K.

Puhkus?

2010-06-03T21:57:00.001+03:00

Kool lõppes tegelikult juba reedel, kui ajaloo eksam tehtud sai. Nüüd on nii palju vaba aega, et mine või lolliks. Tegelikult enam ei olegi, sest ma olen juba plaane teinud.
Nimelt ootab ees mind libedasõidukoolitus, mis igal õnnetul algajal juhil läbida tuleb.
Teiseks ootab mind ees EMT Rullituur, mille esimene etapp on juba pühapäeval Lillepis.
Kolmandaks ootab mind ees palju aega oma sõpradega erinevates paikades.
Neljandaks ootab mind ees ülikooli astumine, aga see on kõige kaugemas sopis minu ajus. Enne peavad tulema kõik eksamitulemused.

Kodus on hea olla.
K.

Kas süda on ümmargune?

2010-05-31T15:31:00.002+03:00

Eile õhtul lugesin üle pika aja raamatut südaööni, oleks edasi lugenud, aga raamat sai otsa. Kaaslaseks teel öösse oli vastilmunud raamat "Kas süda on ümmargune?", autoriks Epp Petrone. Minu äärmiselt subjektiivne ja üldse mitte arvustusele pretnedeeriv arvamus tuleb siit.
Epu raamat on väga-väga avameelne. Kümme aastat on küll mööda läinud sellest, kui need sündmused toimusid, kuid Epu mälu on väga hea ja ta võttis julguse kokku ja vaatas endasse ja oma minevikku, ning ma usun, et lahendas nii mõnedki küsimused enda jaoks ära. Lugeja küll ei saa kindlasti lõpuni aru, miks ta just nii tegi või mis siis ikkagi lahendus oli, aga huvitav on mõelda just selle ebakindluse pärast.
Epu raamat on valus. Valu ja haiget saamine ning haiget tegemine on ka küllaltki suurelt esindatud raamatus. Selline elumuutus, nagu Epp ette võttis, ei saa minna ilma valudeta ja enesemuutmine ei ole ka valuta võimalik ja kuna raamat keskendub eneseleidmisele (või hoopis kaotamisele?), siis ei saa ilma valuta mitte kuidagi.
Epu raamat on rõõmus ka. Ei ole ainult aus ja valus lugemine, rõõmu on ka küllaltki palju. Ning uskumatuid lugusid, näiteks lugu võlast Harri ees ja kuidas see lahenes. Täiesti müstiline, aga nii tõesti oli, sest raamat on nii tõsieluline, kui Epu mälestusedki.
Epu raamat on kaasahaarav. Kuidas see ei saakski olla? Inimloomuses on tahta seda, mida pole ja sinna, kus ei olda, ja seepärast ongi nii põnev lugeda sellest, kuidas on elu mujal ja mis seal toimub, isegi, kui lugedes tead, et sinuga see mitte kunagi ei juhtuks, sest sa oled liiga etteaimatav, ettevaatlik ja igav. Seetõttu ma lugesingi seda nii kaua, kuni see läbi sai.
Ja vastust küsimusele, kas süda on ümmargune, ikkagi ei saanud. Ilmselt ei saagi.

Feels good.
K.

Mittemiski.

2010-03-08T15:49:00.001+02:00

Pingeline aeg ja muu selline jama ehk miks ma pole kirjutanud. Ausalt öeldes, mul pole meeldegi tulnud. Ma ei teagi, miks. Ma arvan, et nii ongi hetkel. Ja ehk ma peaks selle parooli alla peitma, et keegi lootusetult siit midagi otsima ei tuleks (ehk enam ei tulegi, ega mina tea). Any suggestions?

Mini

2010-02-04T21:03:00.002+02:00

"Meister ja Margarita" on nüüd läbi. Huvitav ja segane, eile õhtul lugesin ma enne uinumist seda osa, kus Margarita lendab saatana ballile ja see tekitas mulle unedes kehavälised kogemused. Seda pole varem juhtunud. Seda, et ma millestki mõjutatult und näeks, pole ka ammu juhtunud. Põnev, aga natuke hirmus ka.
Üldse on mul mingid kummalised mõtted peas viimasel ajal ja mul on mitmeid asju teha ja ma tahan neid kirjutada ja seda pole ka ammu olnud. Justkui mingi tsükkel saaks täis.
Ei mina tea.
Mul pole kuhugi kiiret.

K.

Kaheksa kuud ja seitse raamatut

2010-01-31T18:40:00.002+02:00

Täna lõpetasin ma lõpuks ometi Asumi-sarja lugemise. Sarja, mis koosneb seitsmest raamatust, lugemine võttis mul kokku kaheksa kuud. Olgu, kolm kuud sellest ootasin ma ühte raamatut ja viimast raamatut lugesin ma kaks kuud, aga ikkagi klohutavalt kaua. Kuna ma pole mingi raamatuarvustaja, kirjutan lihtsalt natuke sellest sarjast.
Enne Asumit- vähe tegelasi, tegevus on hoogne ja mulle meeldis.
Edasi, Asum!- jätkab ka väheste tegelaste ja väikese ajavahemiku kujutamisega. Meeldis.
Asum- nüüd läheb asi keeruliseks, on möödunud aastaid ja on tulnud terve hunnik uusi maailmu ja uusi tegelasi, aga olukord ei ole veel liiga keeruline, et ei suudaks aru saada ja järge pidada. Ka meeldis.
Asum ja impeerium- esimene raamat neist, mis minu käes kohutavalt venis. Maailmu oli kohutavalt palju ja igaühes neist oli valitseja ja vahepeal mulle tundus, et siin mu pingutus lõppebki, aga siis tulid peale igavustunnid autoreisil ja "Tõe ja õiguse" vältimiseks lugesin lõpuks ka selle läbi. Viimased 10 lehekülge on väga põnevad. Ei olnud lemmik.
Teine Asum- originaaltriloogia viimane ja hoopis uue vaatenurga kogu loole toov raamat. Ootasin kaua, lugesin kiiresti ja oli päris hea. Kuigi eellood meeldivad rohkem.
Asumi äär- järjekordselt on möödunud aega ja inimesi ja lugu on päris kaasahaarav. Ainus, mis selles raamatu halvasti on, on naiste mängu toomine, aga selle eest oli see minu jaoks väga halb.
Asum ja Maa- viimane raamat, lugesin juba enne, et on kõige kehvem. Ise lugesin seda kaks kuud, kuidagi ei tahtnud edeneda. Kui eelmise raamatu halb külg oli naised, siis selle raamatu teeb see ainult halvemaks. Ja lõpp, mis on väga pöördeline, ei ole samas mõttes huvitav kui "Asum ja impeerium" raamatus, pigem loob see segadust.
TOP ka:
1) Enne Asumit
2) Edasi, Asum!
3) Teine Asum
4) Asum
5) Asum ja impeerium
6) Asumi äär
7) Asum ja Maa

Nüüd on aeg kohustuslikuks kirjanduseks- "Meister ja Margarita" on ootel.

K.

Edu saatis mind

2010-01-23T13:06:00.002+02:00

Kaugel-kaugel novembripäeval, laupäeval nimelt, võtsin ma ennast kokku ja kirjutasin kaks tundi oma tööd kaasuskonkursile. Hiljem saatsin selle veel Maarele ülelugemiseks ja kommenteerimiseks ja juba paar päeva hiljem oli see läbi internetiavaruste Riigikohtusse jõudnud ning algas ootamine. Möödus aeg ja vahetus aasta ja jaanuari alguses ma vaatasin jälle oma koolimeili ja 1. jaanuaril oligi mulle saabunud Riigikohtust meil, kus öeldi, et mu tööd on hinnatud "väga kõrgelt" ja nad ootavad mind 21. jaanuaril Tartusse. Saabus 21. jaanuar ja kell 7:26 läksin ma trolli peale, et 20 minuti pärast rongiga Tartu poole teele asuda. Ma olin relvastatud kahe ajaloo- ja ühe meediaõpikuga. Nagu kõik teavad, juhtus õnnetus ja auto sõitis ette sellele rongile ja minu suur ajavaru Tartus olemiseks sulas kokku, aga õnneks mitte liiga kokku. Riigikohtus veeti mööda maja ringi ja räägiti kaasustest ja lahendustest ja lõpuks sai ka auhindu. Ma enne tegin nalja, et küllap ma saan tassi auhinnaks ja nii läkski, auhinnaks sain tassi ja raamatupoe kinkekaardi :) Kella neljase bussiga tagasi Tallinna.

Aga siit kõigile huvilistele lugemiseks kaasus ja minu võidutöö:

Reedetud sõprus

Gümnaasiumitüdrukud Liisa ja Maria olid kaua olnud head sõbrannad ja alati rääkinud teineteisele kõigist oma tegemistest ja saladustest.Õigupoolest oli üldse vähe neid asju, millest nad omavahel ei rääkinud. Samas olid nad väga erinevad.Liisa oli vaikne, veidi irooniline ja tumedavereline. Tema huviks oli kirjandus ja ta kirjutas ka ise. Kui klassis teinekord parimaid kirjandeid ette loeti, oli Liisa töö tavaliselt ikka nende hulgas. Liisal oli ka oma blogi,
kuhu ta fantaasiarikkalt ja vaimukalt pani kirja olulisemaid juhtumisi oma elust. Samas oli see blogi siiski midagi rohkemat kui päevik. Aegajalt kirjutas ta sinna ka luuletusi ja vahel isegi mõne jutu.
Maria oli teist tüüpi tüdruk. Ta oli väga seltsiv, blond ja hea suhtleja. Talle meeldis pidudel käia ja ta oli poiste seas alati väga populaarne. Selle aja jooksul, kui Liisal oli olnud vaid üks kindel poiss, oli Marial olnud neid juba vähemalt viis.
Ühel päeval toimus midagi, mis Liisa ja Maria suhted täiesti segi lõi. See juhtus siis, kui Liisa kauaaegne poiss Markus ta täiesti ootamatult ja ilma igasuguste selgitusteta maha jättis. Nädal aega hiljem nägi Liisa, kuidas Markus kallistas tänavanurgal Mariaga. Ja see EI OLNUD mingi tavaline kallistus. Kuigi nad Markusega enam ei käinud, tundis Liisa, et Maria oli tema suhtes täiesti alatult käitunud. Tüdrukute vahel puhkes suur tüli ja Maria üleolevate märkuste peale ütles Liisa, et ta ei soovi temaga enam kunagi suhelda.
Järgmisel päeval ilmus Liisa blogis üks ilma konkreetsete nimedeta, kuid päevikulaadse esitusega ja esmamulje kohaselt tegelikke sündmusi kajastav lugu, mille faktides tundis Maria ära mitmed Liisale usaldatud väga intiimsed ja enda jaoks olulised saladused. Postituse juures oli ka
pilt murdunud lillega ja selle all imeväikses kirjas märkus “M.-le”.
Paar päeva hiljem postitas Liisa luuletuse, mille sisuks oli Maria jaoks ilmselgelt temale viitav info koos järjekordsete paljastustega. Lõppu oli lisatud Liisa selgelt väljendatud arvamus, luuletuse peategelase kui kergemeelse meestejahtija ja ajudeta tibi kohta.
Blogis ilmus mitmeid anonüümseid kommentaare, mis olid veelgi solvavamad kui isikuga otseselt seostamata tekst ise. Kommentaarides viidati sellele, et Maria “saab kätte igaüks, kes vaid viitsib korra vilistada”, tehti muid samalaadseid märkusi ja nimetati teda inetute nimedega.
Maria leidis, et tema isikuõigusi on blogiga rikutud, ja pöördus kohtu poole. Ta nõudis blogi kustutamist ja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist. Maria väitis, et nüüdseks teab juba terve kool tema saladustest ja hüüab teda sama nimega nagu blogis pilkavalt kirjutatud. Ta viitas
sellele, et blogil on üsna palju lugejaid ja võib eeldada, et osa neist on ka tema koolikaaslased. Samuti leidis Maria, et blogi kommentaarid on tema suhtes solvavad ja ka see on üks põhjus, miks blogi tuleb kustutada.
Liisa leidis, et blogi on tema isiklik päevik ja mitte kellelgi ei ole asja sellega, mida ta sinna kirjutab, ning et blogi kinnipanek või käsk selle sisu muuta piirab tema sõnavabadust ja kujutab endast tsensuuri. Samuti märkis Liisa, et üleüldse oli tegu vaid ilukirjandusega ning ei ole võimalik tuvastada, et blogis oleks kirjutatud Mariast, sest ühtegi (õiget) nime ei ole seal nimetatud. Pühenduse juures olev nimetäht viitab tegelikult Markusele, mitte Mariale. Lisaks väitis Liisa, et kõnealune blogi ei ole üldsegi ainult tema oma, sest tema arvuti IP-aadress on muutuv ega võimalda seda siduda konkreetse arvutiga ning isegi kui konkreetne arvuti
oleks tuvastatav, ei oleks tegelikku kirjutajat nagunii võimalik kindlaks teha, kuna peale tema kasutab sama arvutit püsivalt veel vähemalt viis inimest, aga lisaks külastavad teda aeg-ajalt ka erinevad sõbrad, kellele kõigile ta on võimaldanud juurdepääsu oma arvutile. Kommentaaride
kohta märkis Liisa, et nende olemasolu ega sisu eest blogipidaja ei vastuta.

Reedetud sõprus
Juhtumi analüüs
Gümnaasiumitüdrukud Maria ja Liisa olid kaua olnud väga head sõbrad. Kuid kui Liisa poiss-sõber Markus tüdruku maha jättis ja Mariaga käima hakkas, tundis Liisa end sõbranna poolt reedetuna. Ta hakkas oma küllaltki loetavas blogis kirjutama sissekandeid, milles Maria tundis ära tema poolt Liisale usaldatud saladused. Maria osa loos oli äratuntav ka teistele. Maria oli väga nördinud ning pöördus kohtu poole, nõudes blogi kustutamist ja talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamist.
Käesolevas analüüsis käsitleb autor eeltoodud juhtumit lähtuvalt Eesti Vabariigi Põhiseadusest, Euroopa Inimõiguste konventsioonist, Eesti olemasolevatest analoogsetest kohtulahenditest ja iseenda õiglustundest.
Hagiavalduses tõi Maria argumentidena välja luba küsimata eraeluliste andmete avaldamise ning privaatsuse rikkumise. Seda väites võib ta toetuda Euroopa Inimõiguste konventsioonile eraelu puutumatusest, mis sõnastab muuhulgas ka selle, et igal inimesel on õigus luua ja arendada suhteid teiste inimestega ning eraelu tuleb austada, samad põhimõtted on kirjas ka Eesti Vabariigi põhiseaduses § 25. Ehkki kirjutistes ei olnud mainitud ühtegi nime, võisid tuttavad ja pooltuttavad selgelt aru saada, kellest jutt käib. Seetõttu toodi ka blogikommentaarides mitmel korral välja Maria nimi ja halvustati teda veel räigemalt kui algses postituses. Seega kahjustati Maria mainet mitte ainult põhipostituse, vaid ka blogikommentaaridega, mida blogiomanik ei eemaldanud ega toimetanud. Kaasusest küll ei ilmne, kas Maria taotles enne kohtusse minekut ka kohtuvälist kokkulepet, paludes solvavad postitused ja kommentaarid eemaldada. Võib-olla pidas ta suhteid nii kahjustatuks, et ei näinudki sellist võimalust.
Maria nõuet toetab ka see, et tänapäevases maailmas kasutavad näiteks tööandjad suhtlusvõrgustikke ja otsingumootoreid, et tööle kandideerija tausta uurida. Selles valguses on nimeotsinguga välja tulevad solvavad blogikommentaarid kindlasti mainet kahjustavad. Kui Maria tulevikus tööd otsib ja kirjeldab ennast kui korralikku ja vastutustundlikku inimest ja tööandja paari klõpsuga hoopis teistsuguseid andmeid leiab, ei tule see Mariale kasuks. Samuti võib seda ära kasutada ajakirjandus, kui Maria peaks mõne oma teoga ületama uudisekünnise või saama avaliku elu tegelaseks. Seetõttu on põhjendatud tütarlapse nõue postitused ja kommentaarid kustutada.
Kommentaaride osas toob Liisa vastukaaluks välja, et kommentaari sisu eest vastutab postitaja ja mitte blogi omanik. Lisaks pole ühegi blogimootori reeglistikus kohustust kommentaare toimetada. Samas võib Eesti kohtulahenditest välja tuua niinimetatud Delfi-Leedo kaasuse, milles kohus otsustas, et AS Delfi on vastustav oma leheküljel ilmuvate anonüümsete kommentaaride eest. Käesoleva kaasuse puhul ei saa Delfi lahendit küll üks ühele rakendada, sest käesolevas kaasuses on tegemist eraisiku mittetulundusliku blogilehega, samas kui Delfi on äriettevõte, mille reklaamitulu teenimise eelduseks on lehekülje võimalikult suur külastajate arv ja nende poolt toodetav sisu.
Tõmmates paralleeli teise Eesti kohtusüsteemis lahenduse leidnud kommentaarijuhtumiga (niinimetatud „Juudid ahju!“ kaasus), võiks Maria nõuda ka kommentaaride autorite väljaselgitamist ja karistamist, sest IP-aadressid on unikaalsed ja tuvastatavad. Samas on käesoleva kirjutise autori hinnangul vähetõenäoline, et politsei võtaks ühe kooliõpilase blogis avaldatud kommentaaride autorite väljaselgitamist sama prioriteetsena kui eeltoodud (väidetavalt rahvaste vahelist vaenu õhutava) kommentaari autori tuvastamist ja karistamist.
Nüanss, millele Maria ise otsesõnu ei viita, on see, et Liisa tegevust võib käsitleda küberkiusamisena. Liisale päriselus osaks saanud reetmise (poisi ülelöömise) eest maksab ta kätte Internetis. Omaette küsimus on muidugi see, miks maksab ta kätte Mariale, mitte aga teda tegelikult maha jätnud Markusele, kuid see ei kuulu käesoleva analüüsi teemade hulka. Kindlasti on aga tema tegevus läbinähtava sooviga Mariale kätte maksta, isegi kui ta viitab ilukirjanduslikele katsetustele. Küberkiusamise teema muutub infoühiskonnas üha aktuaalsemaks, kuid internetikeskkondades käitumise reeglid pole veel kindlalt välja kujunenud. Samuti puuduvad selles valdkonnas konkreetsed kohtulahendid (või polnud need töö autori jaoks leitavad).
Liisa omalt poolt toob välja, et demokraatlikus riigis kehtib sõnavabadus. Nii tõepoolest on: inimõiguste poliitiliste õiguste alajaotusesse kuulub sõnavabadus, samuti on sätestatud õigus sõnavabadusele Eesti vabariigi põhiseaduse § 45. Ometi on ka kõige demokraatlikumas riigis sõnavabadusel piirid. Seda eeskätt siis, kui sõnavabadust kuritarvitatakse ja nii toimides kahjustatakse teisi inimesi ja nende õigusi. See võiks saada Maria poolseks vastuargumendiks.
Samuti väidab Liisa, et kirjutatu on anonüümne ja ilukirjanduslik ning kuskil pole konkreetselt Mariale viidatud. Selle argumendi puhul on Eesti kohtulahenditest välja tuua Tartu Maakohtu määrus 25. märtsist 2008, milles kirjanik Olavi Ruitlast kohustati sulgema tema (samuti väidetavalt ilukirjanduslik) blogi, milles oli selgelt tuvastatav tema endise abikaasa isik. Olavi Ruitlane täitis kohtumääruse blogi sulgemise osas, kuid avaldas materjali hiljem raamatuna (seda küll üldistatumal kujul).
Liisa toob välja ka selle, et arvutit, millelt on blogi kirjutatud, kasutavad peale tema ka teised inimesed. Seetõttu ei saa üheselt väita, et teksti autor on just nimelt Liisa. Analoogset argumentatsiooni kasutasid ka Inno ja Irja Tähismaa, kui Inno Tähismaa endine abikaasa nõudis oma isikuandmete ja tema kohta käiva laimu eemaldamist Tähismaade blogist (juhtumi lahendus ei ole käesoleva töö autorile kahjuks leitav). Käesolevas juhtumis jääb kõlama vastuolu Liisa argumentatsioonis- ühelt poolt ütleb ta, et tegu on tema ilukirjandusliku väljamõeldisega ja teiselt poolt väidab, et autor ei pruugi olla üldse tema.
Selle argumendi puhul saab Maria vastuväitena tuua fakti, et blogikeskkonnad on parooli all ja kõrvalistel isikutel on seega sinna sissepääs võimatu. Et Liisa oli blogi ainuautor, on küllaltki ebatõenäoline teise inimese poolne blogi väärkasutamine. Kui see aga oleks siiski toimunud, oleks Liisa juba oma huvidest lähtuvalt pidanud tema nime all ilmunud libapostituse kustutama.
Maria nõudis ka mittevaralise kahju hüvitamist, selleks annab talle õiguse Eesti Vabariigi põhiseaduse § 26. Kuna juhtumi kirjelduses pole toodud tema poolt nõutavat summat (kas oli tegu pigem sümboolse rahasummaga või tõsisema nõudega), on nende andmete põhjal keeruline hinnangut anda. Eesti kohtupraktikas välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitamise nõuded on olnud väiksed ja pigem sümboolsed või jäänud üldse välja mõistmata. Tõenäoliselt järgitaks ka selle juhtumi puhul samu printsiipe.
Kokkuvõtteks oleks käesoleva töö autori arvamuse kohaselt parim lahend blogi sisu ja kommentaaride kustutamine ja nende mitte taasavaldamine mõnes teises väljundis ning mittevaralise kahju välja mõistmata jätmine. Eelkõige tahaks aga tütarlastele soovitada kohtuvälisele kokkuleppele jõudmist. Kuna Liisa oma blogiga oli tüli sisuline algataja, võiks ka järeleandmine tulla tema poolt ja ta võiks blogi sisu kustutada ka ilma kohtuotsuseta. Maria omalt poolt võiks vabandada sõbranna noormehega käima hakkamise pärast, isegi kui ta ennast selles osas algatajana ei tunne.

Nädalablogija, ma usun

2010-01-16T21:11:00.002+02:00

Nagu ma just hetk tagasi kindlaks tegin, on viimasest sissekandest mööda saanud nädal ja jälle on käes laupäevaõhtu ja jälle ma silmnähtavalt suuri asju korda ei saada. Jah, laupäevaõhtu ja tuumafüüsika ning "Läänerindel muutuseta". Mul on nii palju tarku raamatuid lugeda, et see on lausa kohutav, aga samas ma tean, et halba see ei tee ja kui ma suudan need kõik ületada, siis on see ainult kasulik. Maailmamuutvaid mõtteid ei ole olnud, ainult sellised pisikesed ja lokaalsed, mis puudutavad järgmisi kuid ja seda aastat tervikuna. Eile õhtul võtsime mina, Ester ja Loora end taas kätte ja otsustasime klubisse minna. Nagu alati, langes meie valik koduklubi Überblingeni peale. Peab ütlema, et hoolimata visast katsetamisest ja mitte alla andmisest, ei muutu klubiskäik minu jaoks küll üldse mitte. Alguses on küllaltki lõbus, nii umbes tund aega, viitsib tantsida ja olla ja muusika ei käi ka veel pinda. Kuid kui see tund saab läbi, hakkab vaikselt jamaks keerama- laulud hakkavad korduma ja kaua sa ikka jõuad kuulata, et "I gotta feeling". Loomulikult tulid ära ka kaks minu "lemmiklaulu", aga ilma nendeta ei ole ilmselt võimalik klubis ära käia (FYI, esimene neist ongi "I gotta feeling" ja teine see, kus laulja loeb alguses inglise ja siis hispaania keeles (ilma s-tähte kasutamata) neljani). Öök lihtsalt. Ester alati naerab mu üle siis, nii tegi ta ka eile. Lisaks võis klubis näha ka üllatavalt palju tuttavaid- kohtusime seal Liisa ja Birgitiga, kellega 2,5 aastat tagasi malevas koos olime, hiljem pole neid aga näinud, kuid klubis olles rõõmujoovastuses ja "Tsauu!" karjudes kaela vajumine on ju norm, kuis siis muidu. Kokkuvõttes pidasime isegi peaaegu kaks tundi vastu, siis lippasime Loora autosse ja koju. Voodisse vajuda oli päris mõnus. Lubasime üksteisele, et järgmise kuue kuu jooksul kordame :) Lollid, aga järjekindlad nagu me oleme.
Nüüd aga meediaõpetus või ühiskonna toimimine.

K.

insert a heading

2010-01-09T16:04:00.003+02:00

Rahulik laupäeva pärastlõuna kodus, saatjaks Smilersi viimane plaat nimega 2009. Interneti-meelelahutuseks on Markreadstwilight, mis on üks geniaalsemaid asju, mida viimasel ajal internetist leida on. Keeruline on jälle harjutada ennast kirjutama. Eilne õhtu oli küllaltki lõbus, aga variant, et Estriga koos igav on, on küllaltki vähetõenäoline. Vaheaega võib üldiselt ka kokku võtta sõnaga rahulik, sest mingit suurt möllu ei ole olnud ja ongi puhata saanud. Kooliajale vastu energiat täis, või mis? Tegelikult vist pigem mitte, sest kui ma täna silmad avasin kell 11:40 midagi ja esmaspäeval seda juba kell 7 pean tegema, ei ole vist suurest energialaksust mõtet rääkida. Eks näis. Jätkan oma laupäeva samasuguses olematus tempos.

K.

Kaks tuhat ja kümme

2010-01-07T14:20:00.002+02:00

Uuel aastal uue hooga :)
Minus on jälle see tunne tagasi, see tunne, mis käsib kirjutada. Ta tuli tagasi 31. detsembril, aga ma lihtsalt ei ole jõudnud talle järele anda. Nüüd siis. Kummaline on tulla tagasi harjumuse juurde, mis vahepeal kadunud oli ja kindlasti ka natuke raske. Aga ma püüan, sest kirjutamine tuleb mulle kasuks ja mulle meeldib see ja nüüd ma jälle tahan seda ka siia teha. Sissejuhatus tehtud, kallid allesjäänud, kes ei väsinud mu blogipaastust ja siiani lugemas käivad, oodake, ma kirjutan siia veel. 500 pole enam kaugel ;) (tegelikult see siiski eesmärk ei ole)

K.

Remargid

2009-11-25T21:06:00.003+02:00

Kõik on haiged. Gripiepideemia. Mina (veel) ei ole. Mu naaber harjutab väsimatult klaverit, vähemalt on ta Eesti hümnist üle saanud (vahepeal harjutas ta seda kolm tundi päevas). Märgipidu tuleb ikkagi ka minu jaoks(saab üks õhtu ilus olla). Jõgeval läks meil hästi (sellest kirjutan siis, kui aega tekib- that would be never). Sügis on pikk, pime ja masendav (ei midagi uut siin päikese all, oh wait, päikest ju pole). Matemaatika täidab mu õhtut (ja natuke patustan internetis). Mu blogi on hinge vaakumas ja ma ei tea, miks (natuke häirib). "Teise asumi" sain ka kätte (peale 3 kuud ootamist ja nüüd on see kolme päevaga läbi). Ja midagi tarka pole mul öelda (endiselt).

Veel üks halb sissekanne

2009-11-15T15:53:00.002+02:00

Ma olen kohutav blogija, täpselt selline, nagu mulle endale ei meeldiks olla. Ei kirjuta suurt midagi ja kui, siis igavat. Ei saa ma lubada, et ma paranen, midagi on muutunud ja ma ei oska öelda, mis. Aga siis ma lähen oma igava sissekande juurde oma nädalast.
See oli kohutavalt raske, aga samas saavutatud sai palju. Kool on see, mis teeb raskeks kõik. Kuidagi oli juhtunud nii, et sellele nädalale oli kuhjunud palju: mitmed kontrolltööd ja mul ja Triinul ka kunsti esitlus. Mõelda võib, et mis seal ikka, aga tegelikult on 40 minutit täis uusi teadmisi pikkida päris raske. Kuid me saime sellega hakkama ja õpetaja ütles, et see on kõige põhjalikum ettekanne, mida ta kuulnud on. Rõõm saavutusest täitis mind.
Enda jaoks ei olnud sellel nädalal väga aega, näitering on ka läinud nõudvamaks. Loomulik kah, kaks proovi etenduseni. Samas ei olnud väga lahe neljapäeval koju jõuda peale 14 tundi kodust eemal olekut.
Samuti sain ma Eliisele matat õpetatud ja see tingi kolmapäeval kell 21 koju jõudmise ja järgmisel päeval oli mata töö mul endal.
Aga elu ei ole ju ainult kole. Reedel, kui mul ei olnud jõudu minna esimestesse tundidesse, votlis Triin laeva, värvis selle roheliseks ja kirjutas Kati peale. Ta rääkis, et ajalootunnis oli see tema ja Anu vahel laua peal, mind asendamas. Minu arvamuse kohaselt oli see temast väga nunnu.
Ja kui käes on reede õhtu, unustavad kõik oma tegemised ja mured. Sel nädalal toimus kokkusaamine, millele tulnud inimesi võiks nimetada "Long-time, no see". Oli vahva ja põnev. koju jõudsin siis, kui kell oli juba hommikune.
Laupäeval olin tööl ja täiesti uskumatult oli õhtune vahetus parem kui hommikune. Õhtul olid inimesed ilusad ja head- sõbralikud ja naeratavad. Kummaline oli näha nii harjunud kurjade kivinägude asemel tõesti inimesi. Minu tuju paranes küll väga palju selle tõttu, aga ma juba olen selline inimene, ked mõjutavad sellised asjad.

Elu on igaviku kontsentraat.

K.

Nädalavahetus jälle

2009-11-08T00:36:00.002+02:00

Mm...laupäeva õhtu/öö/pühapäeva varahommik. Möödas on pool nädala vahetamisele kuluvast ajast. Tänane päev on läinud kiiresti, sellesse mahtus 4 tundi tõsist tööd asjadega, mis on vaja valmis saada ja tädi sünnipäev, hiljem ka Estri ja Looraga kinoskäik. On olnud mõnus päev ja ka reede õhtu oli mõnus oma kummalisel kombel. Homme ootab töö. Lumi võiks maha jääda, elu tundub kohe ilusam, kui lumi on maas. Yeah, I'm random.

K.

Inglismaal, isiklikel põhjustel

2009-10-30T21:15:00.004+02:00

Eelmisel laupäeval kell 12 lahkusin ma Eesti pinnalt Easyjetiga, et veeta järgnevad neli päeva Inglismaal, kuhu minek oli puhtalt isiklikel põhjustel.
Kaks ja pool lennutundi olid väga unised, sest reedel oli toimunud rebaste pidu ja magamine ei olnud olnud prioriteetne. Stanstedi lennujaam tervitas mind oma kohutava suurusega- see on kõige suurem lennujaam, milles ma viibinud olen, teised jäävad ikka palju maha. Lõpuks jõudsin siiski ka läbi viimaste väravate ja seal ootas mind juba Viljar. Rõõm ja sürreaalsustunne olid väga suured, sest alles eelmisel pühapäeval oli tema Eestist läinud ja mulle öelnud: "Näeme laupäeval". See laupäev oli lõpuks käes. 40 minutit rongisõitu ja Cambridge. Esimesel päeval muud ei teinudki peale linnatuuri. Cambridge on kohutavalt nunnu linn. Kui kujutada ette sellist Sims'ilikku elu- telliskivimajad, hekid ja lillepeenrad, siis täpselt selline see oligi. Ning ülipalju on jalgrattureid ja mitte keegi ei saa neist surma ja neid ei vaadata pilguga, mis ütleb "hull ja suitsiidile kalduv". Imeliselt armas. Ja keset linna on koht, mida meie omavahel nimetasime Narniaks, mis tegelikult kannab nime Parker's Piece ja on üks suur-suur roheala. Narnia on ta aga sellepärast, et suure roheala keskel asub üks laternapost, täpselt nagu Narniasse külvatud laternapost. Kummaline on, et nii suure maa-ala peale on vaid üks valgusti. Wiki ütleb, et see on 100 000 ruutmeetrit suur ja et seal kunagi ammu pandi paika jalgpallireeglid. Minagi veetsin aega seal istudes ja Narnia-laternat vaadates ja mõeldes, kui tore oleks ka nii nunnus linnas elada. Poodlemisele kulutasime ka küllaltki palju aega, täpsemalt neli tundi. Suur osa ajast läks erinevate raamatupoodide kammimisele, sest aasta lõpp läheneb ja mu Moleskine saab otsa ja mul on uut vaja, sest mulle hirmsasti meeldib olla selle brändi ori. Kahjuks ei olnud seda õiget.
Mul tekkis seal olles päris mitu korda tunne, et ma elan maailma äärel. Esiteks siis, kui Rowan mind kohates küsis, kas ma lendasin siia "all the way from Estonia". Jah, inimesed ei tea, kus Eesti asub, aga see on siiski Euroopas ja kaks ja pool tundi lennata ei ole ju nii kohutav. Sel hetkel oli mul küll tunne, nagu Eesti oleks mingi kolmanda maailma riik nende jaoks. Teist korda tekkis see tunne mul siis, kui me läksime Londonisse ja see võttis vaid 45 minutit. Ma lähen rongi peale ja 45 minuti pärast olen ma ühes Euroopa suurlinnas. Ülinormaalne. Meil jõuab sama ajaga Kohilasse. Kohutav vahe minu arvates. Kolmas kord oli siis, kui me rääkisime Pariisist ja ma sain teada, et Londonist Pariisi saab rongiga. Kahe ja poole tunniga. Ma usun, et Tallinnast lennukiga Pariisi ja sealt kesklinna jõudmiseks läheb kauem aega. Nagu me Triinuga MSN-is leidsime, on meie asi valida parema kliima ja asukohaga paik elamiseks.
Kurjad inglise asjad on endiselt jõus. Ma vihkan neid kraane ja uksi. Lisaks ei meeldi mulle ka see, et poed ja pubid pannakse vara kinni. Pühapäeval pandi poed kinni kell viis, ainult supermarketid olid kauem lahti. Ning pubi, mis pandi kõige hiljem kinni ja kuulutas, et tal on "late license", sulges uksed kell 1. Meie mitteheaoluühikskonna juures on see kummaline nähtus, aga ka poepidajad ja pubitöötajad tahavad magada.
Londoni päev oli ka kavas. Peamiselt möödus see Toweris. "Need roomlased on hullud," ütles Obelix ja sama võiks öelda inglaste kohta. Miks nad panevad asjale nimeks "torn", kui see tegelikult on "megasuur kindlus, mille läbikäimine võtab kolm ja pool tundi aega"? Ei oska vastata, aga täpselt nii on. Kroonijuveelid on muidugi silmi särama panevad. Ja ühes kohas olid välja pandud 12 134 (jah, see arv jäi mulle meelde) teemanti. Täiesti hämmastav. Vangitornid on muidugi häirivad ja hingekriipivad, mulle üldse ei meeldi sellised paigad. Londonis käisime ka Saint Pauli katedraali juures ja üle Tower bridge'i ja Millennium bridge'i. Õhtu lõpuks jõudsime ka Trafalgar square'ile, mille otsimine meil võttis aega ja seiklusi metrooga ja tänavatel. Kell seitse oli juba väga pime ja Trafalgarilt läksimegi tagasi King's crossi ja rongile.
Traditsioonid on tegijad Inglismaal igal pool ja ka toiduvalmistamisel. Pühapäeval käisime söömas Sunday roasti, mis on kartulitest, hernestest, porganditest, brokkolist, lihast ja Yorkshire'i pudingust koosnev praad. Sealihaga käis kaasas ka õunakaste, mis tegelikkuses on lihtsalt hapum õunamoos, jälle need hullud inglased. Ja Yorkshire'i puding on ka tegelikult taignamoodustis. Teine traditsiooniline toit, mida sõime, oli sausage and mash, mis oli tõeliselt hea. Neisse vorstidesse nad olid raatsinud isegi maitseaineid panna :)
Kuna ma siiski külastasin filmiüliõpilast, kuulus programmi ka filmide vaatamine. Menüüs olid seekord "UP", "Last House on the Left" ja "17 again". "UP" pani mind neli korda nutma, see oli liiga kurb ja armas. Jah, hale minust, on küll. "Last house" sundis mind hirmujudinates veetma aega, aga üle pika aja film, mis tõsiselt creepy oli. Nii creepy, et me vaatasime minu tungival nõudmisel selle järel South Parki sexual harassment panda osa. "17 again" oli romcom nagu oodata võis, natuke veniv, aga kokkuvõttes siiski vaadatav. Lahkusin sealt kahe filmi võrra rikkamana- Sam Raimi "The Hills Have Eyes" originaaliga ja Al Gore'i "The Inconvenient truth". Kumbki maksis 2 naela, ehk umbes 35 krooni. Ja kõik Videviku fännid- need raamatud maksid viis naela tükk.
Hoolimata sellest, et me veetsime neli päeva pidevalt koos ja vahepeal tundus seda lausa liiga palju ja närvidele hakkav olevat, nutsin ma rongijaamas.
Ja rongis.
Ja lennujaamas.

"Gamer"

2009-10-17T16:17:00.002+03:00

Üle pika aja käisin jälle kinos koos Estriga. Viimasel ajal oleme me pigem vaadanud filme kodusest arvutist, keegi ei sega ja kallis ka pole. Kui aga Ester täna teatas, et "Gamer" on Kosmosesse jõudnud, ei olnud pikka kahtlemist ning kampsuni ja kinnastega varustatult ma kino poole läksingi. Filmi süžee on natuke nagu "Surmarallil". On üks mäng, milles osalejad on päris inimesed, mäng ise on jookse-hüppa-tulista. Konks on selles, et mängus osalejad on surmamõistetud kurjategijad ja mäng on neile vanglast pääsemise võimalus- nimelt tuleb elus püsida 30 missiooni ja oledki vaba. Loomulikult ei ole aga mängu looja sellest huvitatud. Eriti vähe on ta huvitatud sellest, et maailm tema kurjadest plaanidest teada saab. Kiired kaadrivahetused kõige suurema märuli ajal on natukene häirivad, mulle ei meeldi selline kiire vilkumine. Kuri geenius oli "Dexterist" tuntud Michael C. Hall, kellele tunduvad need psühhopaadirollid sobivat. Gerard Butler, kes on maailmapäästja ja muidu möllumees, on seda ka seal. Vot nii.

Ilm on kole, aga elu on ilus.

K.

OMG, ka mina sain load

2009-10-09T22:08:00.002+03:00

Minu pikk ja raske tee autojuhilubade nimel on nüüd lõpuni käidud. Täna ma sain lõpuks läbi ARK sõidueksamist. On kujuteldamatu tunne, kui sa oled sellega hakkama saanud. Kolmandal korral, muide. Kes veel ei tea, siis iga kord maksab 600 krooni. Ja teooriaeksam on 400 krooni. Ning lubade väljastamine lisaks veel 400 krooni. Kokku on mul läinud sellele teele väga palju raha, mõni teine oleks kolm korda juba load kätte saanud, aga minuga see nii ei olnud. Seda suurem aga on rõõm. Ma reaalselt hüppasin täna ARK parklas. Magnetiga roheline leht on veel ostmata ja load füüsilisel kujul kätte saamata, aga see juhtub max nädala pärast.

Lubadega,

K.

Käsitööklubi

2009-10-04T21:59:00.002+03:00

Kuue kuuga trollijuhiks, üheksa kuuga emaks ja nädalaga salliomanikuks. Täpselt nädal aega tagasi panin ma alguse projektile nimega taskutega sall. Idee tuli Kaubamaja reklaamajakirjast Hooaeg, milles oli just selline sall esitletud. Juba esmasel vaatlusel jäi ta silma, kuid siis ma pelgasin, et ei viitsi ja ei suuda ja pole aega. Otsus sall teha sündis poes lõngariiuli ees, nimelt läksin koos Odega poodi, et osta lõnga juba ammu alustatud kampsuni lõpetamise tarvis. Saatus aga tahtis nii, et vajalikku lõnga polnud. Oli aga unistusepehmet helesinist lõnga ja kolme palliga ma koju läksingi, selge siht silme ees neist sall teha. Nüüd, nädal aega ja ka neljas pall hiljem, on sall valmis. Lisada on veel nööbid ja paelad, aga kandmisvalmis ta igal juhul on. Hea tunne on, et miski, mida alustatud, sai lõpule viidud. Nüüd nutab vaid see kampsun mu laua all, oodates teist varrukat. Ma usun, et millalgi saab ka see tehtud. Talv võib minu poolest tulla.

K.

Lühike ja lööv

2009-09-27T20:01:00.001+03:00

Mul on teile ainult üks lause ja seegi pole minu oma, et väljendada oma tundeid.

Ester: Kui oled suhtes siis ole vabameelne ja staffi, aga kui sa ennast suvaliselt kõigile jagad siis oled sa väärtusetu ollus.

Pettumus.

K.

Head ja tuntud

2009-09-23T22:38:00.002+03:00

Jälle lugesin ühte oma lemmikraamatut, ikka oli sama hea. Frédéric Beigbeder ja tema kolm aastat kestev armastus. Sama mõnus oli, egoistlik ja kurb ja mõnus. Nüüd veel vaja öelda, et palju õnne mu väiksele õele, kes on nüüd "keelatud eas" ehk viisteist. Väikeõde on mitte enam nii väike, endiselt ja jätkuvalt väga kallis mulle. Nothing really happens.

K.

Lõputu tee?

2009-09-17T23:57:00.001+03:00

Ka mina saan vist kunagi juhiload- ma olen juba kolmveerand teest läbi käinud, täna sooritasin ARK-is teooriaeksami. Eees veel sõit. Palun pöialt hoida ja loota, et ma kedagi alla ei aja :)

Püsisuhteinimene

2009-09-17T23:27:00.002+03:00

Kõige targemad mõtted tulevad ikka kõige kummalisematel hetkedel. Eile olin ma trennis, oli spin ja mõtlesin omi mõtteid. Nagu abiturient kunagi, mõtlesin ma tulevikule ja ülikoolivalikule ning sellega seoses tulid mul meelde kaks erineval ajal, aga sama inimesega toimunud vestlust ja ma panin maailma paika enda suhtes või vastupidi, ma ei oska hinnata.
"Tänu" sellele, et Viljar jagab oma elu kahe riigi vahel ja et mul on käsil varsti oma elu otsustamine järgmiseks kolmeks aastaks, oleme me omavahel rääkinud palju teemadest kuhu, mida ja miks ning mis riiki. Esimene neist vestlustest, millele ma mõtlesin, toimus juba eelmisel suvel, täpsemat aega kahjuks ei oska öelda, ning keskendus sellele, kuidas kahte elupoolt kokku pannes saada kokku tervik. Mina küsisin talt, kuidas ta mõtleb oma sealse elu maha jätta ja siinset edasi elada. Tema sel hetkel sellele väga ei mõelnud, kauge teema siiski. Mina teoretiseerisin, et mina küll ei suudaks, kiindun vist liiga palju. Tema arvas, et jah, mul oleks palju raskem teha seda, mis tema teeb, sest ma loon püsivamaid sidemeid.
Vestlus kaks toimus üleeile, mina rääkisin oma klassikaaslastest, kes tahavad minna välismaale ja imestasin nii mõnegi soovi üle. Kuidagi jõudis jutt ikka minu peale ja ta küsis minult, kas minu jaoks on see mõte täiesti surnud. Ma arvasin, et kui on vaja, küll ma siis teostan ja lähen leian oma elu mõtet Indiast või kust iganes, aga praegu ei ole lihtsalt see hetk, millal ära minna. Mul on liiga palju, mida maha jätta ja see, mis ma leiaksin mujalt, ei ole garanteeritud.
Trennis ratast sõtkudes panin ma kokku, et nii ongi: ma olen väga püsivate suhete looja ja mul on väga kahju neist lahti lasta. Näiteks: Ester, keda ma võin valju ja kõikjalekõlava häälega nimetada oma parimaks sõbrannaks, on minu elus olnud juba kümme aastat. That's hella lot, you know. Loomulikult ei ole kogu see aeg olnud ühesugune, aga samas ei ole kumbki hetkeksi täielikult pildilt kadunud. Loora on täpselt sama kaua minu eluga ühenduses olnud. Kaks inimest, keda ma tean juba üle poole oma elu. Kergelt hirmutav, aga heas mõttes. Milanna on olnud sama kaua minuga kokkupuutes, aga temaga kokkupuude on rohkem hooajaline olnud. Järgmine püsisuhe, mille ma lõin, on kummalist laadi- suhe juuksuriga. Ma olen sama juuksuri juures käinud alates ajast, kui ma olin kaksteist. Ka selles suhtes oli umbes aastane paus, aga siiski olen ma tagasi Deelia hoolitsevates kätes. Lisaks sellele, et ta on hea juuksur, on ta ka väga tore inimene ja alati, kui ma juuksuris käin, räägin kogu aja temaga juttu. Veel üks püsisuhe on mul trenniga- juba kolmas aasta jookseb samas trennis, ma pole kunagi olnud selline kuu ja uus harrastus inimene, isegi klaveris, mis mulle väga ei meeldinud, käisin kaks aastat. Ainus koht, kus ma korra olen vaid käinud, on kunstiring (vasakukäelisus ja kunstianne minu puhul ei kehti). Harrastuste koha pealt on mul pikk kokkupuude ka hispaania keelega- kaks aastat ühe õpetaja käe all, siis aasta mujal (mõttetu) ja täna algas kolmas aasta Cristina õpetamisel. Lisaks juuksuri ja minu suhtele on mul veel üks sarnane suhe- kosmeetikuga. See on küll palju noorem, kui juuksuriga, aga tõotab kasvada samasuguseks, sest ka tema on väga tore ja professionaalne. Isegi kui ta kulme kitkudes haiget teeb, räägib ta jutte sellest, kuidas ta 15-aastaselt klubis käis või kaua tema juhilube tegi. Last but not least, arvan ma, et vanuses kaheksateist ja pool pea kaks aastat ühe inimesega koos olemine on ka päris püsiv saavutus.

Kogu selle jutu juures on naljakas see, et ma päris täpselt ei ole kunagi aru saanud, mida püsisuhe endast kujutab. Ei saa siiamaani, aga mul tuli tunne end jagada. Üks põhjus, miks ma vähem blogin, on see, et mu jagamisvajadus on väiksem- ma jagan end reaalselt ära ja internetis ennast pakkuda ei ole väga vaja. Ma ei tea, kas ma olen muutunud vähem edevaks või milles asi on. Iseenesest meeldib mulle mõelda, et mu suhted reaalses elus on saanud juurde kvaliteeti.

Üle pika aja midagi, mis ei ole käisin-nägin-jõin stiilis.

Saadan suure tassi teed piimaga kõigile headele inimestele.

K.

Viimatised juhtumised

2009-09-14T23:05:00.002+03:00

Kool on täiesti hoos ja ma veendun üha enam iga päevaga, et viimase aastaga tahavad nad meilt hinge võtta või selle, mis hingest veel järel on. Täna oli jälle see päev, kus ma oma eluviisi õigsuses kahtlema hakkasin: alates kella poole kaheksast hommikul kuni kella poole kaheksani õhtul olin ma kodus veetnud kaks minutit. Ning siis ma loen, kuidas mõnel teisel inimesel on esmaspäeval ja reedel viis tundi. Mul on üheksa ja kaheksa, kõige lühem päev on seitse. Õnn on see kesklinnakoolis käimine, mis muud.
Inimesed mu ümber on suures jaos head ja toredad ja nädalavahetused mööduvad nunnult. Eelmisel kolmapäeval, kui oli väga ilus ilm sai natukene ka suve meelde tuletatud, burgerite ja külmade jookidega. Möödunud nädalavahetusel oli ka Sügisjooks jälle ja ka see kord sai see läbitud, hoolimata Ode nohust ja minu ööselalanud kurgu- ja kõrvavalust.
Tegelikult on nii, et viimase nädala olen ma küllaltki intensiivselt pühendanud kohustuslikule kirjandusele ja minu programm "900 lehte 9 päevaga" on veel küllaltki reaalses graafikus, minna on veel umbes 200.
Väike mõtlemisülesanne ka: targad õpivad teiste vigadest, lollid enda omadest, aga kuidas nimetada neid, kes kolme korraga ikka ei õpi?

Palju värvilisi lehti ja kastanimune,

K.

Euroopa, lähedane ja kauge, volume 3

2009-09-02T22:05:00.003+03:00

Kolmas peatus meie ülipikal teel oli juba mandrilt väljas- Inglismaa ja London. Londoni alla jõudsime me üsna hilisel õhtul ja me esimene kohtumine sealsete inimestega ei olnud just meeldivate killast. Nimelt jõudsime me kämpingu juurde ja tiirutasime seal otsides enda bussile parkimiskohta, sest minibussi ei ole just kõige lihtsam parkida. Jäime seisma kämpingu värava lähedal ning meie autole lähenes öövaht, käes pooleteisemeetrine kaigas ning ütles, et nad on esiteks kinni ja teiseks kohti pole ja üldse peame me tuled kustutama ja ära minema, sest on öö ja keegi meid sisse ei lase. Oh well, mis siis ikka. GPS, hellitusnimega Nüvi, leidis meile teise kämpingu, mille värava alla me ka ööseks jäime, sest ka sealne retseptsioon oli juba kinni, küll alles pool üheksa kinni pandud, aga siiski kinni. Selle öö magasime osaliselt bussis ja osaliselt bussi kõrval maas. Pean nentima, et ei olnud just kõige kvaliteetsem uni ja kõige vähemvalus kael hommikul.

Olgu, nüüd London ise. Esimene peatus seal oli London Eye, mis on hiiglaslik (diameeter 135 m) vaateratas, millelt võib näha kogu Londonit. Vaade oli võimas, aga veel võimsam oli sealne terroristivastane kaitse- peale iga ringi lõppu käidi kõik kapslid läbi peeglite ja otsijatega ja kui midagi sisse unustati, siis oldi eriti hoolikad. Kui Berliin oli väga metsane, siis London küll ei olnud, hoopis vastupidi- hooned, hooned ja hooned ning mõned suured ja maailmakuulsad pargid. Suurtes parkides oli minu Eesti oludega harjunud inimese silmade jaoks vähe prügi maas, arvestades seda, kui palju inimesi seal päeva jooksul käib. Seejärel mina, Ode ja Kreete suundusime üle jõe, et imetleda Big Beni ja parlamendihoonet ja Westminster Abbeyt. Enne aga pidime leidma oma tee läbi inimsumma ja inimreklaamide. The London Dungeoni reklaamijad väga armastasid Odet ehmatada. Parlamendihoone oli imeliselt nikerdatud, ma lihtsalt vaatasin ja vaatasin, see oli nii suur ja häümmastav. Big Ben oli selline nagu kõigil piltidel :) Westminster Abbeys käisime sees ka ja kui ma teadsin, et see on väga suur, siis ma ei osanud ometi aimata, et üks suur kirik võib endas peita umbes sadat erinevat pisikest kabelit. Ei ole ma eriti uskliku kunsti fänn, aga mõningad esemed olid väga erakordsed. Samuti oli päris kummaline mõelda, et sinna on juba sajandeid maetud kuninglikke persoone. Westminsteris panime ka küünlad ja soovisime maailmale head. Kiri tegelikult oli, et palveta nende eest, kes vajavad su palvet ja sa tead seda ja ka nende eest, kes vajavad su palvet, aga sa seda ei tea. Kuna ei mina ega Ode pole usklikud ja seetõttu palvetamist silmakirjalikuks peame, siis mõtlesime lihtsalt häid mõtteid ja vaatasime hetke, kuidas küünlad põlevad. Jälle kohutavas kuumuses olles liikusime edasi Baker Streetile, et vaadata Londoni ostlemistänavat. Seal me tegime kohutava vea ja metroo asemel kasutasime bussi- Oxford street oli jubedalt ummikus ja me veetsime bussis 40 minutit, millega buss reaalselt liikus mõned tänavad edasi. Hyde park oli järgmine kuulus paik, mida nüüd ise näinud olen. Hyde parki juures oli monument austraallastele ja printsess Diana mälestuskõnd, mida me küll ette ei võtnud, sest päev oli olnud pikk ja palav juba selleks hetkeks. Ostsime hoopis jäätist Hyde parki nurga pealt jäätisemees Jamesi käest, kes oli huvitatud meist ja meie õhtuplaanidest ja ka jäätisemüümisest loomulikult. Teist korda jäätist ostes tegi ta allahindlust ka ;) Lebasime pargis ja ei teinud midagi, sest oli tõesti väga soe ja jõud juba lõppemas. Keskel, London Eye juures tagasi olles rikastasime veel ühte maailmabrändi- Starbucks. Kohvijoogid olid head ja Fairtrade pealekauba. Päeva lõpuks jõudsime tagasi kämpingusse ja päris väsinutena jäime magama.

Kuna Suurbritannia on nii eriline, siis neil on paljud asjad teistmoodi. Alustuseks loomulikult vasakpoolne liiklus. Ja miilid ja pindid. Aga on kaks nähtust, mida mina nimetan "kurjad inglise asjad": esimene neist on kraanisüsteem. Kui meil on segisti ja sa saad sealt külma, kuuma ja ka leiget vett, siis oh ei, seal nii ei ole. Neil on kaks kraani: üks külma ja teine kuuma veega. Ja külm vesi on tõesti külm ja kuum vesi tõesti kuum. Leiget vett saab nii, et paned korgi kraanikausile ette ja lased siis vastavalt vett sinna. Minu meelest väga jabur ja vettraiskav ja idiootne. Kui ma küsisin, miks see nii on, siis vastuseks tuli: "Traditsioon". Nõme traditsioon igal juhul teil. Teine kuri inglise asi on uksesüsteem: absoluutselt kõik uksed käivad sissepoole. Ka sellistes "ruumirohketes" kohtades nagu tualetid ja kapp-garderoob-tuba tüüpi asjad. Reaalselt, inimesed ei mahu end sissegi pressima vahel. Jällegi on see traditsioon ja mingit praktilist väärtust asjal pole.

Pilt 1 on London Eye peaaegu-grupipilt
Pilt 2 on meie bussimagamise hommik
Pilt 3 on London Eye kapsel
Pilt 4 on selleks, et näidata, et London pole sugugi nii erinev Tallinnast- ka seal viivad rattateed mitte kuhugi :)

Viimane esimene september

2009-09-01T22:50:00.002+03:00

Uhh, viimane esimene september Reaali mütsi all on nüüd seljataga. Emotsioone oli kindlasti kõige rohkem esimesse klassi minevate laste vanematel. Lapsed ise nii suurt asja kogu toimuvast ei tundunud tegevat. Meie jaoks tähendas esimene september seekord väikese ja väga nunnu inimese mööda kooli jooksutamist, millest nagunii väga kasu pole, sest vähemalt poiss, kes minu ja Kadriga oli, ei tundunud küll väga palju meid kuulavat ja aru saavat. Kadri küll entusiastina üritas talle seletada muusasid ja vaakumit, aga ma arvan, et kogu muu infomüras läks see temast mööda. Natuke teistsugune tunne oli küll koolimajas liikuda ja mõelda, et järgmisel sügisel on teisiti. NIng keemiaklassis turvaliselt end tunda oli ka väga hea ja edaspidi saab küsimusele: "Kes ütles mjäu?" vastata: "Kangro".
Halvema külje pealt on meil tunniplaan from hell ja homme spordipäev, mis sisaldab endas ka palliviset (rekord on alla 20 m ja stabiilne tulemus 10 juures) ning kuulitõuget (pole elu sees teinud).

Ilusat kooli,

K.

Euroopa, lähedane ja kauge, volume 2

2009-08-31T22:30:00.003+03:00

Teine peatus meie teekonnal oli maailma liberaalsuse ja jalgrattasõidu pealinn- Amsterdam.

Amsterdamis on absoluutselt mõttetu liigelda millegi muu kui jalgrattaga. Esiteks sellepärast, et jalgratas on Amsterdamis boss, igal pool on jalgrattateed ja osad tänavad on läbitavad vaid jalgsi või jalgrattaga. Teiseks sellepärast, et jalgrattal ringi sõites saab just selle õige Amsterdami tunde kätte, mis bussis või autos loksudes olemata jääks. Kolmandaks sellepärast, et linnarattal sõit on hoopis teine tunne kui meie spordiratastel. Amsterdami kogemuse sisse mahtus ka madame Tussaud's vahakujude muuseum, sest keegi meist polnud seal varem käinud. Vahakujude tõelisus oli tõesti hämmastav ja samas olid hämmastavad mõne kuulsuse reaalsed mõõtmed, näiteks printsess Diana pikkus (180cm). Vahakujude muuseumis sain ma ka väikse korrahullu teoga hakkama, nimelt oli JFK-l lips mingil kosmilisel põhjusel pooleldi pintsaku alt väljas ja ma toppisin lipsuotsa pintsaku alla tagasi ja silusin sirgeks, sest mis maailmapoliitik sa oled kortsus lipsuga :) Amsterdamis käisime veel Van Gogh muuseumis, mis nägi lausa häirivalt Kumu moodi välja. Samasugune näeb välja ka Helsingi kunstimuuseum ja seda, kes kelle järgi tegi, ei tea ma. Amsterdami kõige hämmastavam vaatepilt oli siiski see rattajõuk, mis linnatänavail pidevalt sagis. Sain kinnitust, et rattasõit ei pea olema enesetapp. Tallinnas see siiski on seda, sest ma ei kujutaks ettegi, et peaksin rattaga tööle-poodi-kooli sõitma. Esiteks, sest meil pole vajalikke teid, mööda Paldiski maanteed autode kõrval sõites ei ole just väga turvaline tunne. Teiseks, sest meil puudub vajalik tempo. Või tegelikult selle puudumine, sest Amsterdam oli vägagi laid back linn, kõik tasakesi liiklesid oma ratastel ja sellist närvilisust ei olnud. Aga võib-olla tuleneb see ohtratest coffee shopidest, mida igal tänaval kohata võib. Ja punaste laternate rajoon öises linnas oli ka midagi erakordset, sest midagi nii rahale ja inimmüügile orienteeritut on kordumatu. Samas pilti teha ei tohi, selle eest kostitatakse sind kohe keskmise sõrme või/ja sõimuga. Öine Amsterdam on hoopis midagi muud kui päevane, linn hingab teises rütmis ja näeb välja ka teine, kõikjal võib märgata inimesi, kes ootavad järgmist klienti, kellele illegaalseid narkootikume müüa, inimesi, kes lihtsalt hingavad sisse seda mustuse ja kanepi hõngu ja inimesi, kes töötavad seal. Kuna Amsterdamis kõik pealtnäha sõidavad rattaga, siis tekkis minus küsimus, kas ka rõõmupiigad sõidavad tööle jalgrattaga :)
Pärast päeva Amsterdamis läksime tagasi oma campingusse, kus oli väga-väga tihedalt paigutatud telke ja uinusime, et järgmisel hommikul alustada teed Londoni suunas.

Pilt 1 on üks õnnetu saatusega ratas, 2 on rattalukk, mis on küllaltki omapärane ja 3 on Ode lükkamas oma ratast trepist üles, kasutades selleks spetsiaalset rattarenni

Euroopa, lähedane ja kauge, volume 1

2009-08-30T22:44:00.004+03:00

Lubatud mõningad muljed reisit, millel viibisin 24 päeva.

Esimene peatus: Berliin

Berliin oli kõige lühem linnakogemus, mille sain reisi jooksul, kuid ta oli väga omanäoline. Saksa täpsus sai kohe uue mõõtme juurde, sest see linn oli justkui joonlaua abil tehtud, lausa nii sirgjooneline, et isegi teleseriaalist tuntud detektiiv Monk oleks sellise elukorraldusega rahule jäänud. Õige Berliini-kogemuse juurde kuulub kindlasti Berliini müüri jäänuste imetlemine ja tükike kunstiajalugu, Brandenburgi värav. Berliini müür ei olnud minu meelest kõige vapustavam kogemus, sest see koht, kus me müürijäänuseid vaatasime, oli keset sagivat linnatänavat ja kuidagi nadi, hoolimata sellest, et mõte, et kunagi seesama müür lahutas kahte erinevat maailma, tagus peas sajaga. Kõige lahedam koht, kui nii võib öelda, oli Berliini holokaustiohvrite mälestusmärk. See oli minu arvamuse kohaselt nii modernne ja samas nii paljuütlev, et monumenditegijad peaksid sellest õppust võtma. See vapustava mulje jätnud monument oli tegelikkuses platsitäis erinevas suuruses musti kive, mis väga ja kindlasti tahtlikult meenutasid hauakive. Inimesed võisid nende vahel jalutada ja nende peal istuda, aga ka valve monumendi juures oli tugev, alati jalutas seal paar turvameest. Tükki kunstiajalugu oma silmaga näha oli ka vahva, kuigi ma teadsin täpselt, mida sealt oodata. Hoopis huvitavam oli see elu, mis värava ees platsil käis. Seal olid inimesed riietatuna Darth Vaderiks, külma sõja osapoolteks, Saksa armee sõduriteks, milleks iganes ja igal soovijal oli võimalus nendega pilti teha või niisama uudistada. Tasumine piltide eest käis aususe põhimõttel, st et iga pildistamiskoha ees oli maas kohver või müts, millesse igaüks oma südametunnistuse kohaselt raha pani (kuid seda ei pidanud tegema). Viimane, mis me Berliinis tegime, oli vabadussaba külastus. Ligikaudu 280 astet üles ronida ja siis Berliini peale vaadata oli päris huvitav, sest Berliin on ühe suurlinna kohta väga metsane linn ja kõrgeid hooneid, mis muidu linnapilti ilmestavad, väga ei ole. Vabadussamba sees oli ka pisike muuseum, mille eksponaatidest kõige hämmastavam oli Püha Peetruse väljak Vatikanis voldituna. Seejärel panime oma kola kokku ja sõitsime edasi, Amsterdami poole. Ja Berliinis oli väga soe, 34C.

Pilt 1 on vaade vabadussambale ja 2 on kiidetud mälestusmärk

Reaalikad linna peal

2009-08-30T22:32:00.003+03:00

Kummalised ja ootamatud kohtumised oma koolikaaslastega on kahe viimase päeva märksõnad olnud. Kuid alustame algusest ehk reedest.
Reedel leidis aset meie traditsiooniline väljasõit Aegviitu, seltskonnaks mina, Milanna, Ester ja Loora. Eelmisel aastal oli täpselt sama kaader, sel aastal me siiski püüdsime teisi inimesi ka juurde saada meie traditsiooni (jah, see toimus teist korda ja see on traditsioon), kuid erinevatel, parematel ja halvematel põhjustel, oli meid siiski vaid neli. Need, kes sel aastal ära ütlesid, teadku, et järgmisel aastal me enam kedagi ei kutsugi, lähme lihtsalt neljakesi. Aegviitu jõudes nägime telkimisplatsil ka teisi inimesi, aga neist hoolimata läksime ja püstitasime oma telgi. Ma juba alguses vaatasin, et ringi kõnnib seal paar tuttavaid kõhnu jalgu ja mu aimdus oli õige, õhtu peale sai selgeks, et nii mõnigi mu koolikaaslane oli seal. Kuid meil neljakesi oli täielik nunnuaeg, rääkisime ja naersime ja tegime selliseid "oiviku" (Milanna sõna) näoga pilte, et ise ka ei usuks, kui ei näeks. Mingil hetkel kobisime siiski magama, aga vaid tunnikeseks, sest me telgi ukse taha ilmus ülemeelikus tujus Mai, kes meilt une veidikeseks peletas. Hommikul kell kuus oli meil järgmine ärkamine, sest kaks mainitud koolikaaslast otsustasid meile telki putuka panna. Hommikune rongisõit ei olnudki väga tappev, eelmise aastaga siiski võrrelda ei saa, sest sel aastal oli see võrratult puhtam. Õnneks.
Järgmisel päeval istusime kõik rõõmsalt või vähemrõõmsalt kodus kuni õhtuni, mil olime leppinud kokku, et lähme Überisse Jacksoni spetsiaalile. Keegi eriti ei jaksanud, aga siiski läksime. Sebimist oli palju, sest väljas sadas kohutavalt ja Ester ja Eliise ei saanud trollile, sest oli mingi kosmiline jama ja trollid ei käinud ning Loora pidi neile järgi minema. Loetud minutid (3) enne südaööd olimegi klubis ja seal oli jälle võimalus näha kahte nägu koolist. Ja rõõm oli klubis kohata värskelt (kuu aega tagasi) 18 saanud Allit, kes oma sõbrannadega end tantsides välja elas. Nõrgemad meist pidasid klubis vastu pool tundi, keskmikud poolteist ja tugevad kaks tundi. Kell veerand kolm voodisse vajudes hakkasin kibekiiresti oma unevõlga tasa tegema. Nüüd siis teen tasa oma karmavõlga blogi ees.

Ilusat viimast vaba päeva,

K.

Elame veel

2009-08-25T14:24:00.003+03:00

Hollallaa, mu netielu ei ole surnud. Ta oli lihtsalt pikas suveunes. Nüüd olen mina tagasi, suvi lõppemas ja suveuni ehk ka läbi. Tagasi olen ma väga eepiliselt reisilt oma kinda-familyga Šotimaale. Aga sellest kunagi ehk pikemalt. Olulisem on see, et ma olen tagasi ja rõõmus tagasi olla ja üldse inimesed on ilusad ja head. Sellest ma rääkima hakkangi.
Jõudsin mina tagasi peale 24 päeva eemalolekut. Esimese õhtu olin ma broneerida lasknud Estri, Milanna ja Loora jaoks. Kella 9 paiku jõudsingi Estri poole, kotis vahuvein ja Prantsusmaalt ostetud suveniirvein. Akna peal nägin ma Mansut, kes oli erakordselt rahulolev oma positsiooniga maailma üle valitsedes. Uks avanes ja ameerikalikku kiljumist ei olnud, aga kallistused ja suur rõõm südames siiski. Kingitus pudelite ja purkide näol ka. Hiljem saabus Loora veel ühe pudeliga, millega sai tuttavaks ka laualina ja minu seelik. Järgmisel hommikul läksime kõik koos mööda tänavat ja tunne oli sees selline, nagu me oleks jälle väiksed, nii umbes seitsmendas klassis ja kõik see kolm aastat draamat ja muud oleks olemata ja kõik on nii lihtne ja selge, nagu olema peab. See tunne oli imeline ja seda võiks rohkem olla. Aga see, et ta oli, see annab tunnistust, et on hästi nii, kuis on. See tähendas seda, et inimesed on need, kes aastaid tagasi ja nii peab olema, koos ja üksteist täiendama. Ma olen sõnakehv, sest selleks ei ole sõnu.

Aitäh, mu armsad.

Good to be back,

K.

Lõpetuseks väike teaser Pariisist, Champs Elysées'lt, eluga riskides tehtud pilt.

Lugu sellest, kuidas minust sai rattamehaanik. Või noh, peaaegu

2009-07-14T14:38:00.002+03:00

Tänasel imeilusal hommikul, mida ma üle pika aja maha ei maganud (sest viimasel ajal on seda juhtunud ja palju), otsustasin ma suurest rõõmust peaaegu tervest põlvest minna rattaga sõitma. Mõeldud-tehtud. Aga siiski vaid peaaegu, sest reedel sõitmas käies sain teada, et tagumine kumm on tühjenemas. Mis siis ikka, lähim Statoil kõigest pooleteise kilomeetri kaugusel ja sinna ma suundusingi. Pumba juures aitasin teist kaaskannatajat-ratturit, aga enda ratta kummi pumpamisega enam toime ei tulnud. Mässasin seal nii palju, et näpudki said õliseks ja ühe lähedaloleva meesisendi tähelepanu äratatud. Ta suundus mulle appi ja peale veel mõnda luhtunud katset tundus, et ongi okei. Kui ma olin oma rattale selle pisikese plastotsa jälle peale keeranud, küsis tüüp mu käest, kas mul "kahte kümpi ei ole, tal vaja Kiili sõita". Mul, nagu alati, ei ole sellistel puhkudel sularaha. Mitte et sularahaautomaat sealsamas oli. Aga seekord mul isegi reaalselt polnud sularaha, mitte nagu siis, kui ma ühe krišnaiidiga suhtlesin Hariduse tänava alkoholipoe ees ja siis sealt sularaha võtsin :) Edasi jätkus mu teekond Stroomi randa ja sealt siis koju, sest kumm ei tundunud siiski õhku pidavat. Kodus tuulasin läbi korvi, kus muidu varukumm seisis ja mõtlesin, et suudan küll ise hakkama saada. Mitte küll 30 sekundiga, aga siiski suudan. Kuid ma ei suutnud kummi leida ja mida hädas ikka teha muud, kui emale helistada. Ema, kes muidu ei ole selline õrn naisterahvas ütles mulle kohe, et ma seaksin oma sammud, õigemini siiski ratta Hawaii Expressi poole, et seal tehakse see kiiresti ära. Eks ema teab ikka paremini, kuid enne minekut suutsin ma siiski oma ratta heaks miskit teha. Ma panin esiporilaua külge :) HE-s läkski kümme minutit ja mu ratas oli jälle sõiduvalmis.

K.

Juuli. Täitsa lõpp

2009-07-04T15:34:00.002+03:00

Juba ongi juulikuu. Alati on nii, et poole juuni peal tundub,et suvi ongi kohe-kohe läbi, hoolimata sellest, et suvi ju alles tegelikult algas. Nüüd on ametlikult tunne, et homme on sügis, eriti siis, kui pidevalt sajab ja on sombune. Viimased päevad on sisaldanud õnnist tsivilisatsioonist eemalolekut maal koos Martini, Heleni, Mardi ja Annaga. Ühel päeval oli Ester ka seal, võtsime päikest ja ei muutnud maailma, patareide laadimine oli päirs aktiivne. Maal olles sain ka oma kopsuvõimsust testida, sest Martin ja Mart on surnud loomade fännid ja mina seda ei ole ja kui nad mulle oma "armuemist" näitasid, kiljusin ma peaaegu oma kopsude täisvõimsusel. Eile oli kolossaalne läbikukkumine, aga ma ei ole selle pärast kurb. Täna ootab ees laulupidu, vaatajana.

Over and out jällegi,

K.

Suvi, laiskus, sõbrad

2009-06-27T23:02:00.002+03:00

Ei jaksa pikka ülevaadet anda, niisiis lühidalt:

Rattamatkalt tagasi saabununa veetsin kaks päeva kõige olulisemate inimestega mu elus, oli hea ja ma olen õnnelik, aitäh!
Tegin ära autokooli teooriaeksami.
Käisin doonoriks.
Jaanipäev oli maal, venitasin põlvekõõlust, siiamaani on põlv paistes ja ei paindu korralikult.
Käisime seltskonnaga Loora, Ester, Margo, Milanna ja mina Pärnus. Kell kolm öösel köögilaua taga juttu rääkides ja üksteist kiusates ja grillides ja murutraktoriga kärutades möödus aeg kiiresti. Ehk jälle kunagi.

Kodus on hea olla, kuigi õues on justkui sügis ja tahaks teed ja sooje sokke.

K.

Vihmakeepide invasioon ehk klassiga rattamatkal

2009-06-20T20:18:00.001+03:00

Hakkan järje peale jõudma oma eluga blogis :)

15. juuni, kell 10:05- 16. juuni kell 15:36

Algus oli tegelikult juba ammu, kui kõik klassikaaslased leidsid meilist kuuma pakkumise. Kuuma pakkumise hea külg on see, et see saigi teoks, vahel nii kuumad pakkumised seda kahjuks ei saa. Niisiis ootas meid Tallinn-Riisipere rong kell 10:05 Balti jaamas. Enne aga tuli oma asjadega sinnamaani jõuda. Ei midagi, kell pool kümme ajasin mina endale suure seljakoti selga ja ratta lifti ning oligi minek. Tervelt 50 m läbides hakkas vihma sadama. Ja nii ta siis sadas. Vaevalt olin ma rongi maha istunud, kui Anu ütles, et kohe tuleb mulle sõnum geograafiaeksami tulemusega. NIng tuligi. Ma olen rahul, on ületatud mu ootused. Rong läks liikvele ja kõik olid küllaltki rõõmsad. Need, kes veel oma eksamisaaga tulemusi ei teadnud, küll veidike närvilised, aga mitte väga. Meeldiva ja meeleoluka 55 minuti möödudes olimegi me Vasalemmas. Vasalemmas oli vihm ja seda väga suurtes kogustes. Pakid sai visatud auto peale ja meie teekond võis alata. Esimene jupp oli küll väga lühike, nii umbes 400 meetrit, sest siis tuli teele pood, Lootuse pood. Kuid lootus oli purunenud, vähemalt sildi peal. Soetatud sai grillvorste ja vastavalt soovile õlut. Edasi läks teekond läbi vihma ja maanteele. Pidevalt oli soov, et vihm lõppeks või oleks kojamehed, mis hoiavad su näo puhtana. Vahepeal pidin maadlema ka Estri eksamitulemuse närviga ja nii ma jäingi maha üldgrupist, kuid tänu meie autole sai neile kiiresti järgi võetud. Rummu vangla juurest jätkus tee järgmise poeni, mille juures tuli varustusse võtta grillvardad ja tuvastada, et Rasmuse rattakumm on katki. Meie oma McGyver (loe: Hendrik) hakkas kohe asja uurima. Kummiparandajad jäid maha ja meie, teised, pedaalisime edasi Padise mõisa. Seal oli väikme peatus, sest Kairiti isa on seal väga tegija, kes, ma siiski päris täpselt aru ei saanud. Hetkel, kui kummibrigaad kohale jõudis, jätkus ka sõit. Ühtlaselt vihmane, kuni McGyver jälle tegutsema sai asuda. Sel korral oli kannatajaks Peeter. Ning me seisime pool tundi külmas vihmas. Oli meeldiv, oli. Saatjaks Shiva tehtuna Edgari ja Karli poolt ja muud naljad. Veel on meeldejääv hetk bussipeatuses, kus me istusime ja teisi ootasime, sest Rasmuse ratas otsustas alla anda ja kumm läks jälle katki. Lähedustunde suurendamine oli poolel teel maksimumini ja inimeste riietest aurus vett. Lõpuks, lõpuks jõudsime me kohale. Veidike enne kella kuut. Me olime teel seitse tundi ja läbisime 50 kilomeetrit. Lõkked ja telgid ja riiete kuivatamine lõkke kohal. Hiljem ka vorstid ja istumine, laulmine, Hendriku kitarrimäng ja Martini poolt mängud. Nagu igal klassiekskursioonil, nii ka sellel, leidis aset maagiline teineteiseleidmine, mis ehk muul ajal ei oleks toimunud, aga ei tea, ehk ka oleks. Noh, sellega on, kuidas on. Enam ei mäleta täpselt, aga võis olla pool kolm, kui telki maandusin. Hommik oli karm ja liiga varajane, aga vähemalt ei olnud mul paha olla nagu mõnel teisel oli. Asjad kokku, ema tehtud viineripirukad ära tarbida ja teele me läksimegi. Triinuga võtsime algul 15-17 km/h poliitika, kuid see läks varsti vastu taevast, sest asfalttee oli mõnus sõita ja päike paistis. Teele oli ka üleöö tekkinud suur mudaauk, kus teostati mingeid teetöid ja millest meil oli vaja rattaga läbi saada. See oli väga räpane ja raske, peale seda tegime pisikese puhkepausi. Üldiselt oli päikesepaistel hea sõita ja kogu tee peale tegime vaid ühe arvestatava peatuse. Kui me Vasalemmas rongi ootasime, helisesid keemikute telefonid ja ka nende tulemused tulid. Rõõm ja ainult rõõm peegledus nende nägudelt. Rongile ja koju. Rongis rääkisin Kadriga juttu ja oli väga kruiisiv tunne. Kojusõit Balti jaamast oli väga raske, see kolm kilomeetrit tundus lõputu. Ometi jõudsin ma koju ja pakkisin asjad lahti ja ei olnud isegi liiga surnud. Oli tore bonding-time.

K.

Traditsioon jätkub ehk päikest-vihma-pole vahet

2009-06-18T21:54:00.002+03:00

12. juuni kell 8:30- 14.juuni 8.45

Algus, nagu ikka, on ilus. Päike paistab ja linnud lämbuvad heitgaaside kätte, on hommik, mina, Milanna, Ester ja Loora üritame Loora Toyota pakiruumi ära mahutada kõiki vajalikke ja ebavajalikke asju. Kasutasime head füüsikute filosoofiat: "Kõigepealt suured kivid ja pudel õlut mahub alati ära". Kõik siiski sinna ei mahtunud ja külmakasti pidime Milannaga hellalt endi vahele võtma. Ning sõit võiski alata. Me vaevlesime selle käes, et raadiotel on mölapidamatus ja pidevalt on vaja mingeid ülitähtsaid asju edastada ja mitte muusikat mängida. Lõpuks tuli Looral meelde, et plaat, mille ma talle sünnipäevaks tegin, on autos. "Sex, drugs and rock'n'roll" lendas mängijasse, olla oli juba päris hea. Väike poepeatus Raplas ja sõit jätkus Järvakandi poole. Me ei osanud ümbersõitu leida ja seepärast rappusime kümme kilomeetrit teetööde mõnudes. Parkla asukohast polnud meil aimugi, sest eelmisel aastal olime lootnud ühistranspordi peale ja seetõttu läks parkla otsimiseks. Loora jaoks sissesõidu keeld ei kehti ja hea ongi, sest ainult kolme keelumärki eirates saime parkida auto telkla lähedale. Telgipiletid soetatud ja päikese käes mõnulemine võis alata. Panime telgid üles ja hakkasime oma joodikupäevitust süvendama. Klaastaara on küll keelatud, aga keelud ju ei kehti ja seepärast oli meil seda küllaltki palju ning me asusime selle hävitamisele, pudeli sisu siiski, mitte taara enda. Mingil hetkel jõudsid kohale ka eelmise aasta seltskonna põhitegijad ja mingi muu rahvas. Telke me ümber tärkas kui seeni. Kahjuks küll mittesöödavaid seeni, sest enamus telke oli Novaluxist superpakkumise hinnaga ainult 109 krooni soetatud asjakesed. Päikese käes mõnulemine jätkus, juttu ja nalja ka. Milanna: "Enne ei tohi nalja teha, kui kõik on neelanud!" Märkamatult oligi jõudnud aeg muusika nautimiseks, juba traditsiooniks (haah, aastaga saab traditsiooni luua) saanud Metsatölli kuulamine. Keegi meist eriti fänn ei ole, aga peab ju muusikat kuulama ja Eesti tegijaid toetama ja traditsiooni jätkama. Vahepeale mahtus söömine nii armsas kohvikus, millel nime polegi ja mis asub kohaliku poe peal, aga milles pakutav söök on soe ja kodune. Õhtu jätkus Static X-iga. See oli karm, muusika oli väga karm ja kutt ise näost ülivalge ja käed ka, soeng oli ülistiilne. Siiski üks publikumagneteid, sellepärast ka meid sealt leida võis. Esimese päeva muusikaelamuse sisse mahtus minu ja Loora jaoks ka Pantokraator (loe: noorema ja vihasema Lauri Saatpalu bänd). Mina eelistan Dagöt ja ööpimedust ja vaikseid helisid suurele publikule, ürgjoigumisele ja arusaamatutele mõtetele lauludes. Aga see on puhtalt minu isiklik probleem. Õhtu jätkus telklas uute ja vanade inimestega. Üks teineteiseleidmine leidis ka aset, aga enne kui ma pole kinnitust saanud, et sellest rääkimine on okei, jääb see saladuseks. Õhtu tegijad olid tüübid, keda korjati üles vetsude juurest. Ester: "Vetsus ei saa ka rahulikult käia, tee peal kleebib kolm kutti külge." Üks tüüp arvas, et ta suudab selgeks teha, et ta on kaskadöör ja laskub Lasnamäe majadest teiselt korruselt voodilinu pidi alla. Jah, kindlasti, proovi teinekordki seda lugu. Uni saabud kella kolme paiku ja oli väga külm. Öö oli meeletult külm, isegi pilvekeste peal magades. Pilvekestega oli oma lugu, neid oli nii raske täis puhuda, sest me ei osanud korralikult pumpa kasutada. Lõpuks üks pilveke saigi kopsujõul täis.
Teine päev tervitas meid vihmaga. Nagu eelmiselgi aastal. Me ei julgenud välja minna, sest oli äike ja paduvihm ja üldse tunne, nagu loodusjõud tahaks rabarokkareid ära tappa. Me ei ole ikka õiged rokkarid, vihmakeepe pole ja kummikuid ka mitte. Vihm sundis meid telgis olema kuni kella kuueni, mil Ester leidis, et talle aitab ja ajas ka minu üles ja välja. Leidsime, et kõik vähegi käidavamad kohad on põllustunud. Ei olnud suurt midagi teha ja nii me läksime jälle oma armsasse kohvikusse. Veidi aja pärast ühinesid meiega ka Milanna ja Loora, pläkutasime nagu naised kunagi ja tilkusime vihmast ja soovisime sooje sokke ja kummikuid. Siis võtsime end kokku ja läksime muusikat nautima. Või noh, vähemalt festivalialale. Vesipiibutelk oli ka üleval ja Loora kui meie esivesipiipar läks hinda uurima. Lõpuks saime 150ga nelja peale. Tund aega vihma käest eemal ja magusas suitsus istutud. Samal ajal kui meie piipu imesime möllas laval Anthrax ja natuke ka Kosmikud. Telklasse tagasi, kuid seal polnud suurt elu. Siiski väike jutuajamine toimus. Järgmine festivali tõmbenumber, mida ka me vaatama läksime, oli Ladytron. Väga futu ja tehno ja kummaline. Ei olnud halb, aga mitte minu vaba aja muusika. Milannale pühendatud laul oli ka: "They only want you when you're seventeen..." Seejärel astus lavale No Big Silence. Loorast sai kolme minutiga esifänn, Estri släng on hea: "seelikuga poiss" (loe: Cram). Muusikaelamus oli kindlustatud. Vahepeal olid korraldajad ka mudavõitluses edukamaks saanud. Kuigi teed mööda jooksis ikka mudavool, oli sellele siiski sild peale saadud. Teisel õhtul läks telklatsill ka päris meeleolukalt, sest Novaluxi special ei ole väga vettpidav. Kunagi saime magama ka.
Kolmanda päeva äratus oli kell viis kakskümmend. Loora pidi viima inimesi Raplasse rongi peale. Kohe, kui ta läinud oli, põõnasime meie edasi. Kui kell 6:24 tuli Loora kõne, et ta asub tagasiteele, ehmatasime me end kohe ärkvele. Asjad kokku pakkida ja minu võimsad papud Rabarocki jumalale ohverdada. Ning kell 7 saabuski Loora. Asjad mahuvad autosse vol 2. Siiski saime hakkama. Kell 8.45 olin ma kodus ja kell 10 voodis unevõlga tagasi tegemas. Voodisse jäin ma kuni kell oli 14.41. Oli raske, oli väsitav, oli tore. Hea pifiüritus ;)

Järgmise korrani,

K.

Läbisegi ja segiläbi

2009-06-17T14:58:00.002+03:00

Lõpuks on see läbi, see pakkimine ja lahtipakkimine. Nüüd on mul aega, et kõik, mis toimus vähemas või rohkemas detailis kirja panna, olenevalt tujust ja tahtmisest ja sellest, keda sellega häbistada saab. OK, here we go.

23:59, 7.juuni- 23:25, 10. juuni, Peterburg

Start öisest Tallinnast ja tunne, et kõik-kõik oluline jäi maha. Etteruttavalt võib öelda, et jäi ka, kindad nimelt. Bussireis öösel on alati meeldiv olnud, eriti, kui väga magada ei saa. Doris minu kõrval põõnas kaheksast tunnist kuus, mina ehk kaks. Venemaa piiri ületamine varahommikul oli kogemus omaette, sest paljudele oli see esimene kord Venemaa pinnale saada, sealhulgas ka mulle. Minu passipilt tegi nalja piirivalvurile. Kadri: "Ma olen esimest korda Venemaal ja esimene asi, mida ma näen, on Lasnamäe maja!" Ja nii oligi. Ning esimene tee, mida mööda me Venemaal sõitsime oli Tallinn-Tartu maantee kõige augulisem lõik. Peterburgi esimesed vaated olid kaugel maalilistest, oli väga nukker näha sadu ühesuguseid aknaid paljudes ühesugustes majades. See oli lihtsalt väga õudne, ma olen küll linna ja kõrgete ja suurte majade fänn, aga mitte nii. Bussi pealt maha ja kottidega Peterburi metroosse. Teine kultuurišokk. Esiteks on Peterburi metroo väga sügaval asuv ja eksalaatoriga alla sõites oli tunne, et see on stairway to hell, sest eskalaatori lõppu algusest ei näinud. Metroo ise oli ka kogemus, sest seda võiks nimetada ka konservikarbiks. Inimesed on lihtsalt pressitud nii palju, kui võimalik, kokku ja hingata ja liigutada ei saa rohkem, kui hädapärast vaja. Edasi viis meie tee salapärast hostelit otsima mööda Nevsaki prospekti. Siinkohal peaksin mainima, et Nevski prospekt on üks hämmastavamaid tänavaid, mida ma näinud olen. Natuke ekslemist ja salapärane korter 94 oligi leitud. Esimesel päeval ootas meid ees veel Vene muuseum. Enne aga tutvumine kohaliku kiirtoiduga. Vene muuseum oli suur ja kohutavalt kunsti täis topitud. Enne sinna minekut pidime me teesklema venelasi, sest muuseumipiletite hinnad venelastele ja mittevenelastele erinevad kordades. Muuseumis oli meeletult paraadportreesid, millest mina küll kiiresti ära tüdinesin. Ometi ei takistanud see umbes kaheksakümmend eri saali läbi käimast. Muuseumi ees saime kõik jälle kokku ja seal oodates möödus meist teine eestlaste grupp, kus oli ka Katriin. See oli kummaline hetk, vale riik, vale ajavöönd, vale koht. Elu on lihtsalt kummaline ning see ei olnud esimene ja viimane hetk selle reisi jooksul. Hiljem külastasime ka Kaasani templit, mis on suur ja ilus õigeusupühamu. Õhtu möödus erinevalt. Osa meist läks välja tutvuma kohaliku stripibaariga meie maja all ja meie istusime hostelis ja mängisime maffiat. Oli vahva, Dorise kaardid said palju kasutust. Magama kella 2 paiku. Järgmine päev tõi meile kaasa vihma. Ja Peterhofi. Vihm ja purskkaevud ja jalutuskäigud ei tee kokku head kombinatsiooni. Ma eeldan, et kui oleks olnud teine ilm, oleks sealt saanud palju vägevama elamuse ja rohkem aega seal veedetud. Õhtul oli omal käel ekskursioon mosaiikkirikusse, mille juurde me küll kahjuks liiga hilja jõudsime ja seesolevat ilu ei näinudki. Öö tõi kaasa ka sildade avamise. Öine Peterburg on niivõrd ilus. Kohutav lausa, kui ilus ja igatsusttekitav võib olla. Kui sildade avamiseks lõpuks läks, siis algul ei tundnud midagfi suurt ja vaimustavat, aga siis, kui mu teadvusesse jõudis, et see pole mingi 2 cm laiune legosild, vaid reaalne sild, millel on mõlemas suunas kolm sõidurada, siis oli küll vaimustus suur. Tagasijõudmine oli sama ilus kui sinnaminek. Hiljem toimus üleüldine väljaminek, bonding-time siiski. Poole viie ajal magama. Viimasel päeval ootas ees Ermitaaž. Suur, jälle kord kunsti täis. Kadri sai minu lollide ja vähem lollide küsimuste vastamisega aega veeta. Ma usun, et läbikäidud sai umbes viiendik, kui hästi arvata. Vaba aeg poodides ja olig aeg ärasõiduks. Buss oli nüüd lux express ja pidi sõitma kiiremini. Sõitis ka, hoolimata sellest, et tund aega piiril passisime. Koju, pessu ja magama.

Ülejäänust siis, kui ma seda suudan. Ees ootab Rabarock ja rattamatk.

K.

Elu kotis

2009-06-14T10:29:00.002+03:00

Alates eelmisest pühapäevast on minu elu käinud kotti ja kotist välja ja siis jälle kotti, varsti saab see õnneks läbi, täitsa väsitav on pidevalt pakkida ja lahti pakkida. Kuigi see kotis elamine on olnud tore, inimesed on olnud (enamuses) toredad ja kogemused (enamuses) head. Kuid üle nädala mitte väga kvaliteetset und annab tunda. Kõigest omal ajal ja lähemalt. Jälle kotti pakkima.

Edutu klubiõhtu

2009-06-07T20:10:00.002+03:00

Eilne klubiõhtu, mida pikka aega plaanitud sai, osutus kõige inimtühjemaks õhtuks Tallinna linnas. Seltskond: Eliise, Ester, Loora (roolis), Margo, Kati, Richard. Kohad, kus käidi: Club von überblingen (seal oli umbes kümme inimest ja kehv muusika lisaks ka veel), Club 360 (konkreetselt tühi, isegi turvameest ei olnud), Suur-Karja Patrick (seal oli inimesi, aga mitte liiga). Mis õhtu jooksul juhtus: Loora autosse sai mahututult loominguliselt (Ester lebas tagaistmel istujate peal), vanalinn sai läbi kõnnitud öösel, üks vahuveinikork lendas vastu lage, Kaiat sai kohatud ja siis lahku mindud, draamat sai ka piisavalt, Patrickus sai sõlmitud veel üks pakt.
Koju ja äratuskell seadistada: äratuseni aega 4 tundi ja 43 minutit.

Vist maailma ilusaim asi

2009-06-06T01:28:00.002+03:00

See. Lihtsalt liiga ilus, üksi öövaikuses oma valutava varbaga ja see saatjaks. See oli nii ilus, et ajas lausa nutma ning Amazon.com-ist raamatut ostma, sest eesti keeles loomulikult selliseid teoseid ei ole. Nüüd saab oodata nagu jõule, et pakk jõuaks. Niikaua naudin. Mmm....

Öös on asju

2009-06-05T01:00:00.002+03:00

Kell on üks, on öö, väljas sajab vihma ja mul on nüüd suvevaheaeg. Üks viimaseid mu elus, tõenäoliselt viimane kolmekuune suvevaheaeg. Ma püüdsin magama jääda, aga ma ei saanud, üks tunne segas. Üks tunne, mida ammu enam pole olnud, see, mis sunnib öösel köögis istuma, teed jooma ja vihma vaatama. Viimati oli mul see tunne siis, kui ma olin viisteist ja väga õnnetu. Nüüd aga, kolm aastat hiljem, on see tunne tagasi. Kuid ta ei ole samasugune, sest ma pole enam väga õnnetu ja õnneks ka mitte viisteist. Aga tagasi ta on ja seetõttu olen mina juba 20 minutit teed joonud ja aknast välja pimedusse vaadanud. Viga ei ole midagi, lihtsalt suvetunnet ei ole. Sellele ehk aitab kaasa mu kummaline külmetus, millega ma juba nädal aega vaevas olen olnud. Täitsa sügise tunne on, minu poolest võiksid lehed punastena alla vajuda. Või siiski ei, mulle meeldib suvi ja ma ei tahaks kohe jälle sügist. Kuid nagu me kunagi ühel geniaalsuse hetkel Kadriga koolis leidsime, on Eesti igavese sügise maa, nii et tõenäoliselt ongi see, mis akna taga toimub, sügis. Ja öösiti ei ole enam nii kahjulik mõtelda.

Vihm kõlab samamoodi,
juunis ja oktoobris

K.

Tripp

2009-05-30T21:12:00.003+03:00

Ma ei vaadanud tulles vist kella, sest muidu poleks läinud ju nii
Kui jõudsin kiirustades Estri poole, näitas kell vaid 12.45
Ja Ester ütles: mis te tulete nii vara, kas te kella ei tunne või
Sest Margo jõudis veerand tundi tagasi

Võttis natuke aega enne kui Mansu auto alt kätte saime
Läksid kotti lühikesed püksid ja päevituskreem
Eliise maja eest peale ja autosse,
Mansu akna peal karjus, et tahaks õues olla ta veel.

Margo punane Celica, saja kümnega
Viib meid jälle Pärnu maanteele
See on see, mis suvest teeb aja parima
See on see, mis paneb elama.

Põhjus number kaks, miks kolida Piritale

2009-05-25T22:06:00.002+03:00

Ja see põhjus on Lillepi pargi rulluisu- ja rattarada. See oleks number üks, kui inimesed oskaksid lugeda liiklusmärke: punase ringiga jalakäijamärk tähendab KEELATUD jalakäijatele, kui seal all on kiri välja arvatud rulluisutajad, siis see tee on keelatud liikumiseks titekärudega emadele, sõrkjooksu tegevatele tibidele (asfaltraja kõrval jookseb kruusatee, mida mööda tibi joostes 20% rohkem energiat kulutaks, aga tema seda vist ei tea) ja rulatavatele poistele. Muidu on tee ülihea ja kuus ringi täna seal olid väga meeldivad. Seitsmendal juunil ootab Tallinna rulluisumaratoni rullisõit. Over and out, reielihaseid venitama.

Tuult ratastesse,

K.

Kaheksateist lõpuks :)

2009-05-19T21:34:00.002+03:00

Lõpuks jõudis kätte ka see päev, kui sai peotäie umbrohtu kätte võtta ja viinad kotti ajada ning ennast Estri poole vedada, sest lõpuks ometi on ta täisealine.

Tegelikkuses loomulikult asi nii hull ei olnud, peotäie umbrohu asemel oli kaheksateist pikka kollast nelki, viinade asemel jõulude ajal lubatud kaks veini ja lõpuks ometi tähendas kahte kuud ja nelja päeva.

Ehk jällekord: Palju-palju õnne, mu lemmiktüdruk :)

Stereotüüpne päev

2009-05-17T10:31:00.001+03:00

Eilse päeva veetsin koos Loora ja Estriga mõttevaba tibi stereotüüpi üleval hoides. Nimelt oli meil kavas veeta terve päev osteldes. Ja nii ka läks. Võtsime tutvumiseks ette uuenenud Rocca al Mare kaubanduskeskuse ja veetsime seal küllaltki kaua aega. Mitte ülimalt produktiivselt, sest soovitud asju ei saanud meist keegi, aga raha kulutamata sellest hoolimata ei jäänud. Vahepeal põikasime minu juurde minu oi-kui-trendika ema küpsetatud trendileiba sööma ning Loora sõi üldsegi mitte trendikaid pannkooke, mis hommikust jäänud olid. Puhkasime ja klatšisime nagu õiged naised kunagi ning siis suundusime edasisele poeretkele. Seekord siiski Magistrali ja enamjaolt toidupoodi, sest õhtul oli kavas väike nostalgiahõnguline Eurovisiooni vaatamine (nostalgia sellepärast, et kunagi ammu-ammu, nii seitse aastat tagasi just sellega meie pidžaamapeod alguse saidki). Lõpuks oli kell kümme ja meie raskest päevast juba väsinud, Loora ähvardas magama jääda poole peal, kuid siiski ei teinud seda. Arvustasime esinejate laulu- tantsu- ja olemisoskust ning omad lemmikud kujunesid ka. Manson (kass) vahepeal muutis meie elu põnevamaks asju kraapides või niisama nunnu olles. Eurovisioon sai läbi ja Loora ei maganudki veel, kuid siis otsustasime päeva lõppenuks lugeda ja unemaale minna. Hommik tuli rämpstoidumürgituse ja väsinud jalgadega. Oli vahva, kuigi stereotüüpne. Ja sellega sai läbi ka Estri viimane alaealine laupäev, jepikajee :)

Mõtted

2009-05-09T00:54:00.001+03:00

Täna eesti keele tunnis aknast välja vaadates (jah, sest tund on igav), ma mõtlesin. Üle pika aja mingit mõtet, mille kirja panemine ehk midagi väärt on. Nähes silti akna peal, mis on seal juba 1,5 aastat olnud (Ära palun seda akent ava), mõtlesin ma inimestele. Mõtlesin sellele, kuidas inimesed on ka nagu majad, alguses käivad kõik uksed-aknad korralikult lahti, hinged on õlitatud ja uksi ja aknaid avatakse hea meelega. Hiljem, kui krohv juba kooruma hakkab ja hinged kriiksuma hakkavad, ei avata aknaid enam nii tihti. Samuti ei avata neid enam igaühele. Lõpuks ilmuvadki akendele sildid, et neid ei tohiks enam avada ning seda ei tehtagi.
Iseenesest natukene kurb.

"You guys, I'm back!"

K.

Antisotsiaalne ehk miks ma pole bloginud

2009-04-23T16:02:00.002+03:00

Paar päeva tagasi küsis Ester minult, kas ma ei blogi enam. Ma ütlesin talle, et päris ära lõpetanud ma ei ole, aga ma pole tundnud viimasel ajal, et näpud sügeleksid, et mul oleks vaja kirjutada, jagada maailmaga ennast. Teiseks, ei ole mul suurt millestki rääkida. Jah, on olnud häid ja ilusaid hetki, aga need on olnud endale, inimestele ja mitte jagamiseks. Kuid midagi suurt ja maailmamuutvat ei ole viimasel ajal olnud. Ning ei tule ka, sest ma olen kodus haige algava põskkoopapõletikuga, mille vastane võitlus on välja kuulutatud ja täies hoos.

K.

Elu juhtub

2009-04-11T11:04:00.002+03:00

Kummaline tunne on, kui elu juhtub. Ja minu jaoks on elu terve nädala juhtuv olnud. Elu, see on sisaldanud endas Estrit, lõbusat aega ja uusi tuuli. Estriga koos oleme natuke trenni jõudnud see nädal ja proovinud ära bodybalance. Kommentaariks, et "puu" poos on meie esituses "oksake tornaados". Oli päris hea, järgmisel päeval veidike õlad valutasid. Täna lähen temaga aega veetma, saab olema mõnus. Lõbutsemist on see nädal sisaldanud kolmapäeval Eat'is stsenaariumi kirjutamise näol (vene keele film ja Reaalkooli huumor ei tee kunagi kokku head kombinatsiooni), minu esimesi tehnilisi võite piljardis (no tegelikult ma ei võitnud, vaid vastane kaotas), "Boulgakoffi" Draamateatris ja mõnusat mittemidagitegemist (saateks Snakes on a plane ja Dead snow, viimane on parem ja seda arvab ka imdb, kuigi õuduskomöödia on suht jube žanr). Uued tuuled toob kevad, mis paneb automaatselt mõtlema maailma ja iseenda parandamisele. Kumbki pole lihtne, aga proovima ju peab. Ma ei näegi midagi väga halba minu üldises maailmas.

K.

LOORA!

2009-04-04T13:15:00.002+03:00

Eile sai lõpuks tasutud Loora kuudepikkune töö ja vaev ning magamata ööd ja näpputorgatud nõelad, sest moeshow toimus ja Loora võitis. Imeline lihtsalt. Päev täis askeldusi ja viimase hetke nõelapisted ning mahaunustatud ja kaotatud asjad ning kulutatud närvirakud- need tulid kõik tagasi ja kuhjaga. Head emotsioonid väsitasid niivõrd, et õhtul ei jaksanudki pikalt pidutseda, vaid mindi koju magama. Eks täna-homme saab korralikult õnnitletud teda ja muidu rõõmutsetud.
Loora rääkis, et talle oli öeldud, et ta peaks Supernoovast ka osa võtma ja seda me praegu üritamegi talle selgeks teha, et see on vajalik.
Rõõm, siiras rõõm teise inimese üle. Selline rõõm on peaaegu parem kui rõõm iseenda üle. Kuid siiski peaaegu. Kui on puhast emotsiooni, siis see on see.
Go, Loora, go Loora! *does the happy dance*

Kevad, mu armsad, kevad

2009-04-04T13:10:00.001+03:00

Kevad on lõpuks siin, sest rulluisutamine on alanud! Sel nädalal on rulluiskudelt võimalik olnud mind leida kolmel korral, kokku peaaegu 40 kilomeetrit. Mmmm...nii mõnus on. Kui Pirital on üleval silt, et mereõhk teeb vabaks, siis mind teeb vabaks rulluisutamine. Aga tänavad on veel kruusased ja liiva lendab näkku ning kurvides oli esmaspäeval veel lundki. Kuid see ei riku rõõmu liikumisest, ilusast ilmast ja päikesest. Kukkunud ei ole, koperdanud küll. Kui täna poleks asfalt märg olnud, oleks ka täna läinud, kuid ilma tõttu pidin ratta kasuks otsustama. Oligi hea, sai ära mõõta mõned rulluisuteekonnad.
Hea on.

K.

Life is a roller coaster

2009-03-29T21:07:00.002+03:00

Uskumatu, kui palju emotsioone võib mahtuda nappide päevade sisse. Ja kui palju inimesi ja vestlusi ja suhtlust. Nii palju, et olen lausa väsinud. Ei jaksa suhelda rohkematega, kui kvaliteetinimesed minu elus ning nemad on tõsine kvaliteet, olen väga rahul.
Need, kes teavad, teavad. Need, kes ei tea, saavad ehk teada, kui olen rahunenud.

*naudib sõitu ehk*

K.

MSN-i vangis

2009-03-26T17:24:00.003+02:00

Ühel õhtul, kui mina otsustasin, et on aeg magama minna ja MSN-ist lahkuda, arvas minu MSN teisiti. Funktsiooni "logi välja" ei olnud võimalik valida. Ester ütles seepeale, et MSN näitab, et mul pole õige lahkuda :)

Anniversaire

2009-03-24T22:43:00.003+02:00

Kahjuks on ka minu elutelevisioonil finantsilised raskused ja seetõttu ei saanudki näha täisraportit sünnipäevapeost siin juba paar päeva tagasi. Nüüd siis.
Reedel kella 16.30 paiku saabusin ma Loora ukse taha, kaasas kaks kilo pilvekesi Loorale kingituseks ja muud toitu ja magamismatid. Vajusin uksest sisse ja pidu meis enestes võis alata. Tuiasime Looraga mööda maja ringi ja vahetasime kingitused. Loora oli üllatunud Pilvekeste koguse peale ja "Sex, drugs and rock'n'roll" sai ta lemmikplaadiks. Mainiksin, et lemmiklugu on Nexuselt. Ning kui "17" Black Velvetilt oli eelmise aasta lugu, siis "18 mne uzhe" oli totaalne selle aasta lugu. Sõnu keegi ei tea, aga see polegi ju oluline. Hakkisime veidi porgandit ja paprikat ja Loora keeras mulle lokke peaaegu tunni. Ning oligi aeg avada uksed me armsatele sõpradele.
Esimesena tuli Kreet, kes tõi endaga kaasa raamatuid ja figuurile halvasti mõjuvaid asjakesi. Järgmisena saabus Margo, kes pidi vapustava kilomeetri jala tulema ja vingus sellest järgnevad viisteist minutit. Ning siis tulid kõik ülejäänud, kelle hulgas oli ka üks lammas (tervitaks Gerti, kes kingituse rongi jättis). Edasi veetsime rõõmsalt aega Bailat mängides (Baila tuli välja Pilvekeste alt ja kes ei tea, siis see on lauamäng, kus kaotajaid ei ole). Kokku sai vist neli mängu Bailat mängitud, lõpuks jäi entusiaste väheks. (homme ehk jätkub, jaks sai otsa)

Edasi: peale entusiastide lõppu Baila mängimiseks, jätkus igaühe jaoks õhtu erinevalt. Mina, Ester ja Milanna juhtusime ühel hetkel Loora tuppa naistekat pidama, sest Milanna pidi kaitsma enda ja Silveri tutvumise lugu. Meil oli põnev, kuid kahjuks osutus see lugu vähem põnevaks kui alguses paistis. Oli mõnus jälle kolmekesi elust ja inimestest rääkida, polnudki seda ammu teinud. Kuid meie naisteka rikkus Silver, kellele hiljem liitusid Sille ja Loora. Allkorrusel jätkus nali ja naer edasi, Argol oli imeline inimeste külgetõmbejõud ja sinna, kuhu tema suundus, läks ka enamus seltskonda. Vahepeal toimus köögis meestejutu ajamine, mida vaid Loora katkestas toitu juurde tuues. Loora oli üldse tubli, valmistas pitsasid ja lõikus ning puhastas porgandeid. Loodetavasti oli tal siiski selle kõrvalt ka aega lõbutseda. Järgmisel päeval küsides ta kinnitas, et nii see oli. Õhtu edenes kuni kella kolmeni, mil leidsime, et oleks aeg magama minna. (Ei suuda kirjutada väga hetkel)

Teaser

2009-03-22T20:39:00.004+02:00

Väike teaser reedeõhtusest sünnipäevapeost: siit tulevad õhtu lamekad.

Parim lamekas. EVER.

Poisid räägivad jalgpallist, ManU-st ja Chleseast. Kadi kuulab huviga ja lisab minu kõrval istudes: "Aga mulle meeldis Melissa R rohkem" (kes ei tea, siis saates "Search for the next pussycat doll" oli tüdruk nimega Chelsea). Mina ainsana kuulsin ja naersin. Palju õnne, Kadi, sa tegid me elu paremaks!

Milanna parim lamekas:
Helistab segaduses olles Estrile: "Kuule, kui sa mõtlesid esimene vagun, siis kummalt poolt?"

Loora parim lamekas:
Poisid räägivad mustkunstnikest ja sellest, et neil on palju tuvisid igalt poolt välja lendamas.
Viljar: "Ja nad eemaldavad endal siseorganeid, et rohkem tuvisid mahutada."
Loora: "Päriselt ka või?"

Rubriigist "Kuidas elu toimib":
Argo: "Ja siis, kui sa eksamit teed, siis tuleb sealt auto. See on ARK-i palgatud auto ja siis enne ringi tulevad kindlasti jalakäijad. Ja need on ARK-i jalakäijad!"

Õhtu paar, ütleja pole kindel: "Miks sa siit lakud, laku muud!"

Rubriigist "Kes on alfa?":
"Oh, millised biitsepsid!"
"Kummal?" (Kadil)

Õpetus kõigile eluks ehk "Kuidas käituda oma mehega":
Laura, tubli õpilane nagu ta on (Paikuse Politseikoolis), läks hommikul jooksma. Laura teine pool magas sellel ajal alles hambad laiali. Ja Laura pani välja minnes oma toa ukse lukku. Edasi tekitas see mõtteid teemal, mis saanuks, kui Laura oleks kaua ära olnud ja vaja toast väljuda.

Õpetus eluks vol 2 ehk "Kuidas saada sõbrannat tantsima, Estri moodus":
Kui naljatüdrukud ehk sikutaksid käest või lihtsalt vinguksid, siis mul on vedanud, et Ester mingi naljatüdruk ei ole, tema läks konkreetseks minu tantsimasaamiseks. Ester, enesekindel, nagu ta on, ronis mulle sülle ja näitas oma võlusid veetlevas tantsunumbris.

Miks ei tohi vägivalda kasutada ehk "Mis toimus Kadi ja Margo vahel"
Kadi ja Margo, kellele, nagu näha, meeldib vägivald, olid väga kirglikud ja hoogsad oma "paaritumistantsus" nagu Ester ütleb ja see lõppes suure segadusega. Kadi, kes üritas Margole kannaga näkku või kõhtu virutada, Margo, kes teda blokkis ning ümberläinud krõpsukauss. See viis ainult suuremate asjadeni.

Imemine ehk Milanna feil
Peale krõpsuuputust otsustas Milanna olla tubli ja selle ära koristada. Tolmuimejaga. Kuid tuli välja, et Milanna ei oska imeda. Väga kurb tegelikult.

Margo feil ehk mul on perverdimälu
Margo, kes arvas, et me ei tea, kus ta elab, praalis sellega. Mina, vana pervert, kes näeb kõike ja mäletab kõike, ütlesin, et tean, kus ta elab. Margo oli šokis. Aga see pole feil, feil on see, et ta lasi end autoga koju viia, nii et nüüd teavad kõik autosolijad, kus Margo elab.

Elureegel ehk heas asjast ei loobuta:
Argo ütles midagi Estrile, mille peale Estril on õigus talle virutada.
Viljar: "Tundub, et Ester sind täna voodisse ei lase."
Ester: "Kas sa siis ei tea, et heast asjast ei öelda ära?"
Natuke hiljem kordub sama asi.
Ester: "Nüüd vist küll magab ta maas."

Kaste ehk koogilisandid
On tuntud fakt, et lisandid teevad asja paremaks. Aga kui lisandiks on vedelik ja lisandi aluseks kook, ei ole ma selles nii kindel.

Tune in tomorrow, same time, same channel.

K.

Kaheksateist juba täis

2009-03-18T10:24:00.002+02:00

Lõpuks täisealine :)

Täisealisus saabus mulle Kuressaares. Kell 00:10, kui ma läksin tuppa, et võtta mahaununenud pesuasjad, soovis mulle õnne Kadri. Hiljem ka teised kruvikeerajad. Hommikul tervitati mind lauluga. Ja siis hakkasid kõne saabuma. Ning õhtul oli pidu ja ma sain oma õigusi ka kasutada. Järgmisel õhtul oli kodus üllatuspidu. Siis kohvok Moskva. Projektikoosolek ja lilled. Reedeni :)

(Raske on olla täiskasvanu, seepärast nii lühidalt)

K.

Sinka-vonka, surra-murra

2009-03-13T23:22:00.002+02:00

Tänane päev on peaaegu läbi ja ma olen vist kõigega, mis vaja, hakkama saanud. Mulle meeldib olla tegus, kuid mulle ei meeldi mõelda kolmele erinevale asjale korraga. Viimasel ajal olen ma mõelnud, et elu on nagu firma, ainult et firmal on juhatus ja elul ainult sina, kes peab olema ühes isikus PR, turundus, finants ja mis-kõik-koledat veel. Aga see mõte pole veel väga küps. Ja siis olen ma mõelnud paneelmajas elamisest. Eriti mõtlesin ma sellest täna, kui dušikardin vannitoatuules lehvis. Naljakas oli. Kirjutasin ühe asja lõpuni ja tunnen end selle tõttu päris hästi. Sooritasin eesti keele olümpiaadi, mina olen endast kõik andnud, nüüd on universumi kord. Homme kella kolmeks on tõde selgunud. Veel üks asi, millega ma tegelen, on vananemine. Ja selle vananemise väärikas tähistamine. Raske on, kaks pead peaks olema kaks pead, aga kui see teine pea on selline roosa-helesinine udukogu, ei ole sellest väga abi. Ja noh, see mitte roosa-helesinine udukogu olen mina ja nagu aru on saada, ei ole ma kõige organiseeritum ja planeerivam ja ilusam inimene. Kuid ma püüan. Ja ma loodan, et ma saan oma elu juhtimisega hakkama. Nädalavahetus ongi käes ja kõik need põhjused, miks ma seda ootasin, ka. Kui ma oleksin X-failide tegelane, siis ma oleksin hetkel pimeduses helendav tulnukas. Asjad sain ka pakitud. Vist. Ma arvan, et magamaminek on hea idee.

Head und,

K.

(ja ma tean, et palju ja seosetut teksti on kummaline, aga hetkel tundub nii õige ja hea)

PS! Kassid ei ole öösiti hallid, hoopis lärmakad on.

Valguvus

2009-03-08T20:02:00.003+02:00

Reedel veetsin lõbusalt aega koos Kadriga Triinule kinki otsides, sest ta sai ju nii vanaks kui seda on kaheksateist ja meil tekkis idee kinkida talle pensioniseadus. Tahaksin öelda, et mõeldud-tehtud, aga ei. Nimelt võis leida igasuguseid teisi seaduseid, aga need oleksid olnud kohatud või liiga julmad (Narkojuhtumid Eestis või Pärimisõigus). Raamatupoest suunati meid Linnavalitsusse. Sealne valvelauatädi (mitte väga sõbralik) ütles, et minge raamatukokku või lugege netist, mina ei hakka printima sadat lehekülge. Õnneks ei lahkunud me sealt tühjade kätega. Seejärel läksime teise raamatupoodi, kus tunduvalt sõbralikum tädi meid aidata püüdis, kuid ka seal ei olnud seda. Lõpuks sai siiski Triin pensioniseaduse, kuid seda tänu Kadri kodusele printerile, mitte raamatupoodidele või raamatukogudele. Loodetud patareide laadimine jäi ära, sel lihtsal põhjusel, et kõik lauad olid kinni sel hetkel. Loomulikult ei saanud me kasutamata jätta seda hetke, mil kõik meist on koolist vabad ja rõõmsad ja omavad aega. Niisiis ootas meid spordi asemel söömine ja klatšimine nagu alati. Burgerid ja friikad näost sisse aetud, ootas mind midagi uut ja vana, sinist ja laenatut- lauluproov. Mina, kes ma pole kaks ja pool aastat korralikult laulmisega tegelenud, olin veidike heitunud. Ma tean, et ma oskasin laulda ja viisipidamine ei ole kadunud, aga oma hääle olukorrast ja kõrgusest polnud mul aimugi. Anne ootas meid oma imekaunis kodus mere ääres küpsiste, kommide ja kohviga. PS! Anne kodul on kõige ägedam rõdu, mida ma tean. Laululinnukesed kõik kohal ja nii me alustasimegi. Ma pean ütlema, et üllatavalt hästi läks ja teine üllatus oli see, et minu ja Ode hääled on peaaegu eristamatud. Ma tean, et mina ja mu ema räägime ühe häälega (ja ka ühe maneeriga), aga sarnasusest Odega ma polnud teadlik. Lauluproovi järel rallisime läbi linna Kalamajja, et Kreete ja Laura saaks koju minna. Peale seda oli minu mäluproov: kuidas sõita Triinu poole? Ma sain väga hästi hakkama, me ei läinud kuskilt valesti ja jõudsime ilusti kohale. Triinu pool ootas lubatud söök :) (enne sünnat lubas Triin, et tema pool toimub suur söömine:D) Mõnus õhkkond ja head inimesed pealekauba. Mängisime lauamängu "Valik on sinu" ja nalja sai piisavalt. Lauamäng on vanusele 16+, niiet küsimused jäävad igaühe oma fantaasia hooleks. Hiljem, kui oli möödunud veidi aega ja ära söödud hulk toitu, hakkasime vaatama Mamma Miat. See film on jube õudne, kuid samas jube naljakas. Poole peal jäi Maria magama ja pean mainima, et Tai 10-kroonine DVD ei olnud lõpuni kvaliteetne. Magamaminek ja ärkamine. Hommikul ootas mind sõidutund emaga, ka seekord ei jäänud keegi alla. Kodusolemine veidike ja sõidutund õpetajaga ja RAV 4-ga. Oli kole, oli ilus ja oli hea. RAV-i puhul oli parim see, et ta ei surnud välja, mis muidu mu probleemiks on, kui ma Corollaga sõidan. Peale sõitmist oli aeg olla veidi koduseinte vahel. Õhtul ootas järjekordne naistekas. Ester, Loora ja Kati. Õhtu möödus imestuse tähe all, me imestuse põhjuseks oli tõdemus, et maailm on väike ja Eesti seeneniidistik. Sai nalja, sai juttu rääkida, sai meeldivalt aega veeta, sai inimesi näha. Kella nelja paiku unemaale. Hommikul ootas mind jälle sõidutund. Seekord võtsime vallutamiseks Õismäe ja Haabersti ringi. Õismäe on jube kole koht, seal EI OLE sõiduradu ja ema ei oska ka seal väga sõita. Kuid ma sõitsin läbi kaks koleringi ja sain Õismäelt eluga välja. Ülejäänud osa päevast on möödunud mõnusa mittemidagitegemise tähe all. Jah, ma olen rahul. Produktiivne ajaveetmine on olnud. Ja oi, kuidas ma ootan järgmist nädalavahetust, põhjuseid on rohkem kui kaks. Minu head ja armsad ja ilusad inimesed, aitäh.

Olen elusse armunud ja päike paistis täna ka,

K.

The evil eye

2009-03-07T18:00:00.002+02:00

Vahel jäävad mõned asjad, inimesed, hetked emotsioonid sisse kinni, justkui helisema, kui tegu on heaga ja kummitama, kui tegu on halvaga. Eile oli mul selline hetk, mis ei ole tegelikult midagi nii suurt ja kohutavat, kuid jäi minusse. Seekord kummitama.

Niisiis: Rääkisin ma telefoniga ja istusin trolli, jätkates telefonikõnet. Inimesi oli palju, oli päeva keskmine osa ja kohad küllaltki täis. Minu ees istus üks naine, umbes keskealine, hoolikalt blondeeritud juustega. Räägin igapäevastest asjadest, kingiotsimisest, pensioniseadusest, koolist, inimestest. Ja siis ütlen ma ühe saatusliku lause. Kui ma olin selle lause öelnud, keeras see naine minu poole ja vaatas mind ääretult kurja pilguga. See pilk oli hukkamõistev, justkui mul ei oleks lubatud seda öelda, kui ma tahan. Loomulikult tähendas see, et ta kuulas, mida ma räägin. Nagu see oleks olnud midagi väga ebainimlikku, rassistlikku ja solvavat tema isiku suhtes. Ta oleks tahtnud mulle öelda, et ole tasa, ära mitte kunagi ole õnnelik, ära räägi sellest, mis su sees toimub, ära hooli, ära tunne, ÄRA ELA.
Ma lõpetasin kõne ja troll sõitis muudkui edasi. Ma mõtlesin sellele hukkamõistule selles pilgus ning laiemalt eestlaste külmusele ja mõistmatusele. Ma ei tea, miks oli tal vaja seda kurja pilku mu peale panna ja mu sisemine maailmaarusaam sassi ajada. Mu tasakaal ei ole veel taastunud, kuid on sinnapoole teel. Ma tean, et ma ei ole just kõige vaiksem, tagasihoidlikum ja külmem inimene, kuid ometi ei saa mind süüdistada selles, et ma teisi koorman oma ekstravertsusega.

Ja mis siis oli see lause, mis tingis "the evil eye"?

"Ma igatsen sind"

(Muideks, see oli blogi 400. postitus)

Rohkem sõbralikkust maailma,

K.

Ving, kiun ja muidu halb

2009-03-04T21:26:00.002+02:00

Viimased nädalad enne kevadist koolivaheaega kipuvad ikka venima ja see aasta pole mingi erand. Õigupoolest on see aasta veel hullem, sest lõpu lõhna on juba tunda, mitte küll käega katsuda nagu järgmisel aastal saab olema, aga ikkagi, uurimistöö on saanud ajalooks ja kevad tahab hirmsasti tungida me meeltesse. Kuid Eesti on igavese sügise maa ja seetõttu on energia-, motivatsiooni-, rõõmu- ja kes-teab-mille-puudus. Ei taha, ei viitsi ja ei jaksa, aga peab. Kuna kool nii ära väsitab, mul erilist isiklikku elu nädala sees ei ole. Nädalavahetustel veidi ikka on, kuid seda takistab mu teine kool, mille ma küll varsti loodan läbi saada. Kuna ükski inimene veel hõbedase Corolla alla pole jäänud, siis teadke, et ma pole kedagi alla ajanud. Ja üritan seda saldot sellisena hoida :) Täna hankisin endale mõned rõõmu ja hingamise hetked koos Looraga. Boheem ja krepid ootasid meid. Rääkisime elust ja inimestest ja tulevikust ja elust ja söögist ja rannahooajast. Sellest kõigest nii kurvas kui rõõmsas võtmes. Edasi jätkasime oma retke rämpstoidu järele jäätist sööma minnes. Ning lõpetasime selle Statoilis, kust Loora ostis cocat. Ja seejärel juba näitering. Reedel loodan veel mõned sellised rõõmuhetked saada, nii võib ehk minimaalselt täis patareid veidikenegi laadida. Ja kinda kaotasin ma täna ära. Ning üldse ei tahaks ma ilma villasokkideta elada. Kooli puhvetis on kaardimakse, mis hüppeliselt kasvatab kulutusi puhvetile, mis ei ole hea. Samuti suurendab see saiakeste tarbimist, mis ka ei ole hea. Trenni ka ei ole jõudnud, osalt laiskusest, osalt oma põlve pärast. Keegi ei tea, kui kaua põrutus paraneb? (Mul saab reedel 2 nädalat) Oma vananemisprotsessi, olümpiaadi ja näitlemise peale ka ei jõua eriti mõelda. Tahan vaid, et see aeg saaks läbi ja oleks jälle midagi mu sees.

*villasokid jalga, teetass pihku ja voodisse*

K.

Filmiõhtu

2009-02-28T00:22:00.003+02:00

Tänasel, kella järgi juba eilsel päeval, olen vaadanud ära kolm filmi- "Ten inch hero", "Dirty dancing" ja "Do the right thing". Imdb.com ütleb, et parim neist on viimane. Esimest kahte vaatasin kodus üksinda, kolmas möödus kinos Sõprus ja Triinu seltskonnas.
"Ten inch hero" on romantiline komöödia ja nagu sellele liigile kohane, on seal nii ühte kui teist. Õnneks mitte väga kohutavalt imalas versioonis. Nalja saab piisavalt, kuigi lõpp on aimatav (nagu ikka selliste filmide puhul).
"Dirty dancing" on peaaegu klassika. Loora ütles, et kõigile tüdrukutele meeldib ja kõik poisid vihkavad seda. Ei ole mu lemmikfilmide listi esiotsas, aga on vaadatav. Kuigi Patrick Swayze'il tundub olevat "Holsti sündroom" (seda ütles Triin ja see tähendab, et inimene ei suuda oma särki seljas hoida). Minu tähelepanek selle filmi kohta on: mida paremini Baby tantsima õpib, seda vähem on ta riides.
"Do the right thing" oli kõige raskem ja ebameeltlahutavam neist. Sõpruses on hetkel USA filmi nädal ja see saigi alguse täna ja selle filmiga. Ainult et unustati öelda, et iga 20 minuti tagant on "reklaamipaus" (umbes minut aega, kui ekraan on must). Film ise oli täise arutut ja põhjendamata agressiooni ja karjumist. Kuna film tegeleb raske teemaga- rassism- siis on mõistetav, et see ei ole lihtne ja lõbus film, kuid ei olnud ta ka väga mõjus. Põhiline oli, et inimesed karjusid üksteise peale niisama, lihtsalt, et tüli norida. Loomulikult saab rassismifilmides keegi ka surma ja nii ka selles. Kuigi see, kes suri, oli üllatav mu jaoks.

Vähemalt ei raisanud ma oma elu niisama lakke vahtides ära :)

K.

Stockholm on vallutatud

2009-02-25T23:41:00.002+02:00

Rootsi pealinn on veel alles, hoolimata, et me seal käisime. Me seekord koosseisus Ester, Kati, Margo ja Regina. Kuna mul on hetkel mingi writer's block, siis tuleb lühikokkuvõte parimast:

"Lähme prallele!" (Regina üleskutse)

Margo nunnud :)

Millimallikas-mallikas-millikas-mallu

Ahvipoiss

"Sa oled nii kole, üldse ei sobi, lähme ära!" (Margo peale 3 h poodlemist)

Elu õppetund: Ära võta karaokes laulu, mille sõnades/viisis/raskusastmes sa kindel pole, me feilisime koledal kombel arvates end paremaks kui olime.

Tähelepanek number üks: Tantsupõrandal ei manustata peavalutablette segamini suure koguse alkoholiga.

Tähelepanek number kaks: kingad, torm merel ja tantsumuusika ei ole hea kombinatsioon.

Hambapasta on ühisvara.

Stockholmi piletikontroll on ülilebo.

Nurin: Kajutite koristus oli olematu, me võisime muu hulgas oma põrandalt leida vorstitükke.

Perekonnavärk, eksole ;)

Kõik. Over and out.

Paha päev, mis hästi lõppes

2009-02-20T21:27:00.002+02:00

Nagu "Londiste" raamatus, mis mulle väiksena meeldis.

Minu paha päev hakkas suusarajal. 1,4 km-isel ringil neli korda kukkuda ei ole päris normaalne. Kaks korda oli minu süü, ülejäänud universumi. Kuid kukkumiste arvust olulisem on nende tulemus: pool minutit jalgu inimlikku asendisse asetades, purunenud suusakepp ja vasaku põlve põrutus.
Teine kole asi oli seotud sellesama põlvepõrutusega. Kaks meeldivat tundi veetsin traumapunktis. Esimest korda elus "päris" traumapunktis, enne olin käinud ainult laste omas. Ning ma tahan sinna tagasi, mulle ei meeldinud pidev oma numbri ootamine nagu pangas või lihaletis. Kuid peale röntgenit saabus ka esimene hea uudis: ainult põlvepõrutus, ei midagi koledamat. Oh, kui hea oli olla, teades, et saan astuda lavale ja minna sõitma ja elada.

Lavalauad ootasid seekord kruvikeerajaid Club von Überblingenis, kus toimus noortele suitsetamise vastane üritus. Esinesime ära, oli vahva. Hiljem veetsime aega tantsides (mina ettevaatlikult, aga siiski) ja juttu rääkides. Smilersi alguseni olime ära, siis lahkusime. Oli teine tore hetk päevas.

Pärast Estrist lahkumist vaatasin oma pisikest taskusõpra, telefoni. Ta ekraanil ilutses pisike ümbrik, mis tähendab vaid üht- you've got mail! Vajutasin klahvikesi ja minu silme ette jooksis rõõmusõnum: "Mõlemad saime edasi! Edu @ põlv+näidend" Oh, milline rõõmulaine valdas. Seletan: elu ja hingamise mõte viimastel kuudel on olnu uurimistöö, mille koha pealt ma ka vingunud olen. Jaanuari lõpuks oli ta valmis ja viisin ta isiklikult TLÜ-sse. Kolm nädalat hingevärinat ja sai selgeks, et nii minu kui kaaskannataja Kadri elu mõtted on piisavalt head, et kuuluda paremikku. Ehk 13.-14. märts ootab meid TLÜ ja emakeeleolümpiaadi lõppvoor.

Rõõm, rõõm, rõõm. Tunne, et midagi suudab elus korda saata.

Rõõmu,

K.

Sinu jaoks, kas või tuhat korda

2009-02-18T19:54:00.003+02:00

"Kite runner" ehk eesti keeles "Lohejooksja" on nüüd ka raamatu kujul läbitud. Kuulub ta ka 100 raamatu hulka, mida ühes meemis pidi märkima, kas oled lugenud. Nüüd olen haritum jälle. Filmi olen ka näinud.

Raamat oli valus, lausa väga valus. Mis sellest, et ma teadsin, mis juhtub ja kuidas kõik lõppeb ja kui kole elu Afganistanis on, oli valus. Kirjeldused sellest, kuidas Talibani mehed kõiki maju pommitasid, massiliselt hazarasid mõrvasid ja pedofiiliat harrastasid, olid kohutavad. Lausa nii kohutavad, et mõnda kohta lugedes pidin ennast koguma aknast välja vaadates. Erinevalt filmist hakkasin ma jälestust tundma Amiri vastu, kes filmis vaadatuna tundus lihtsalt mõistmatu ja ignorantne. Raamatus oli ta lihtsalt vastuvõetamatu mulle, oma väärtushinnangute ja käitumisviisi poolest. Teistest tegelastest sümpaatne oli mulle nagu ka filmis Rahim-khaan, kes oli kõige ausam ja parem inimene minu silmis. Mitte küll lõpuni puhas, kuid siiski.
Kultuurierinevus on ka loomulikult meeletu. Meie kultuuriruumis ei ole midagi halba noore mehe ja naise omavahelises vestluses, kuid afgaanide kultuuris annab see alust kestvale keelepeksule. Samuti see, et isa peab paluma isalt tütre kätt ja abielu on võimalik vaid päritolude ja sugupuude hiilguse võrduse korral. Ja palju muid pisidetaile.
"Sinu jaoks, kas või tuhat korda!" tõi lõpus mulle pisarad silma. Silmavett mu silmis võis näha selle raamatu jooksul päris mitu korda. Nagu esikaas ütleb, on lugu sõprusest, armastusest, reetmisest ja lunastusest.

K.

15-kroonine film ja moosita moosisüdamed

2009-02-15T09:43:00.002+02:00

"Vanus kasvab, sõbrad vähenevad, küll on hea olla." Ehk sellel aastal olime vaid kolmekesi. Mõtlesime naerdes ja Mansut kiusates tagasi sellele, kui oma lähimate sõprade ringi võis lugeda seitset inimest, kuidas sõbrapäevanänni sai ostetud umbes kümnele ja jõulukinke ka. Hoolimata sellest, et oli tore ja vahva, ületab kvaliteet kvantiteedi. Kurbnaljakas on mõelda, kuidas osad inimesed triivivad sinust eemale, lasevad vaikselt, justkui märkamatult lahti, et minna oma teed ja vaadata teise suunda. Teised, kes lähevad, lähevad kiiresti ja valulikult. Jätavad maha tühiku ja umbusalduse, mõtted, miks ja kuidas. Ja siis on need, kes jäävad. Need, kes tulevad halvimal hetkel ja tõmbavad su sealt välja. Eilne oli teie, mu jäävad.
Alustasime kolme ajal Estri pool, kommide, printsessinduse ja kingivahetusega. Rääkisime sellest, millest tüdrukud ikka räägivad: poistest. Samuti ka koolist ja elust ja kõigest muust, mis pähe tuleb. Hiljem leidsime endas jõudu minna õue tuult ja külma trotsima, poodiminek oli teemaks. Soetasime 15-kroonise filmi "Pick me up", mis imdb.com-i arvates oli väärt 6,5 tärni. Lisaks ostis Loora veel moosisüdameid, mis tarbimisel osutusid moosita südameiks. Tagasi siseruumis, lükkasime arvutisse filmi. Ei tea mina, miks, aga ta otsustas, et tavaliste, juba arvutis olevate mängijatega tema ei ühildu. Ester hakkas mässama ja tõmbas arvutisse vähemalt kolm uut mängijat, millest üks (nimega Magic DVD Player) lõpuks ka töötas. 58 minutit horrorit võis alata. 15 krooni eest oli see igati hea ost. Peale seda ühines meie pisikese seltskonnaga ka Eliise, kes täi endaga uut indu ja fotoka. Tegime pilte, naersime "ole seksikas"-näo üle, otsisime taga Estri kadunud huulepulka (see jäigi kadunuks). Mansu vahepeal suutis ära lõhkuda nelgi vaasis, olles iseendaga silmnähtavalt rahul ja läks seejärel voodisse magama. Lõpuks panime asjad kokku ja suundusime kodudesse.
Õhtul mõtlesin, et loen kohustuslikku kirjandust, kuid jäin raamatu peale magama.

Oli tore, mu armsad.

K.

Sõbrad, teiega on hea

2009-02-13T16:23:00.004+02:00

Kuna homme on see päev, mil pool maailma kingib ära viimastel päevadel ja nädalatel ostetud südamekujulised asjakesed kirjadega "I love you" ja "Be mine" ning teine pool maailma vaatab neid ja vangutab pead, et see on üks nõme kommertspüha. Ma ei kuulu ei ühte ega teise, aga selle päeva fänkonda ma ka ei kuulu. Ometi aga peaks midagi ilusat ja head tegema oma oluliste inimeste jaoks. Jah, ma tean, mitte üks kord aastas, vaid tihemini. Tegelikult peaks ju iga päev. Ning tegelikult on meil omavaheline sõpruse päev kokku lepitud ja seda me ka tähistame.

Siit ta siis tuleb: Kallid sõbrad, ilusat kolmeteistkümnendat reedet!

et üldse alustada sõpradest kirjutamist, tuleks paika panna, mis on sõprus. Sõprus ei ole tingimusteta, sõprusel on palju tingimusi ja need on kindlasti inimeste jaoks erinevad, aga seda võin ma ainult ette kujutada, kindlalt saan ma ainult endast rääkida, sest teiste inimeste sisse ei näe. Minu jaoks on tingimused eelkõige usaldus ja aeg. Aeg, sest ilma selleta ei saa midagi teha. Kui ei ole aega, ei saa olla ka sõprust. Veel vähem armastust. Kui The Beatles laulis, et love is all you need, eksisid nad rängalt. Aga sõprus on midagi suurt ja ilusat ja keerulist. Siiru-viirulist, võib öelda. Tsipake nagu surra-murra pulgakomm. Kuid aitab kenadest sõnadest. Mida tähendavad sõbrad? Sõbrad tähendavad ühte suunda vaatamist, maailmapildi mingis osas jagamist, mitte täielikult, sellisel juhul oleks igav. Nad tähendavad naermist pisarateni ja nutmist naermiseni ja nutmist ja naermist korraga. Ja pahatujuauke ja heatujukeksu. Sõbrad on need, kes teavad, milline sa oled ja saavad sinust aru paremini kui sina ise. Uh, nad tähendavad nii palju ja peidavad endas kohutavalt paljut. Ilma nendeta ei oleks sina see, kes oled. Nad muudavad sind, tõsi küll, mitte alati paremuse poole. Kuid lõpuks jäävad alles need, kes sinust tõeliselt hoolivad. Ma ei mõista tihtipeale, kui väga nad minust hoolivad, kuid siis, kui ma sellest aru saan, on mul kahju, et ma panin neid muretsema ja oma närvirakke, mis ei taastu, kulutama. Ja mulle meeldib jagada nende rõõme, sest kui inimene tähendab sulle midagi, teeb tema rõõm ka sind õnnelikuks. Ning sõbrad teavad, mis on su vead ja ütlevad sulle, kuidas neid parandada. Nad usuvad sinusse, võib-olla isegi rohkem, kui sa ise seda teed. Nad on sinu jaoks olemas, aga ainult siis, kui ka sina nende jaoks olemas oled.
Minu kõige kallimad, eelolevaks poolkommertspühaks tahaksin ma kinkida teile aega ja elamusi, sest need on hindamatud.

Ilusat kolmeteistkümnenda reede lõppu,

K.

Ühesõnaga

2009-02-08T23:01:00.002+02:00

Reedel, kui ma veel ametlikult haige olin, leidis aset väike sünnipäevakogunemine. Teemaks naistekas- saatjaks "PS. I love you" ja "Music and lyrics". Viimases, muideks, on kohutav laul, mis jubedalt kummitama jääb. Juttu jätkus kauemaks ja kell kolm viimased vaprad uinusid.
Hommik algas kell üheksa, sest mind ootas kuum deit mu sõiduõpetajaga. Hiljem uisutamine Ode, Karini, ema, Heleni ja Martiniga. Premia jäähall oli rahvarohke ja seetõttu juhtus ka see, et me Odega saime jääga kohtutud. Ode hullemini, tal on nüüdki põlv sinine. Lõpuks sõitsime Ode ja Martiniga kätest kinni hoides ja hästi nunnu oli. Laupäeva õhtul ootas ees Loora kodu Sakus ja teine naistekas, tõsi küll, Margo osavõtul. Margo on kohati mees, tuvastas tarkade klubi. Saateks Bam Margera ja tema püha missioon leida üles Jõuluvana. Vaprad uinusid kell kolm, et hommikul värsked olla (ei olnud). Kella kümnesele marsale ka ei jõudnud, niiet kell üksteist linnas olla oli meeliülendav. Kell kaksteist ootas juba TLÜ ja lingvistikaolümpiaad. Semi-fail, aga see pole lugu :)

Kiirelt ja korralikult ja kokkuvõtvalt.

Lumi võiks kuivalt sulada.

K.

Luuleind

2009-02-08T15:45:00.004+02:00

Viimane sigaret

Süütan su, vaatan hetke, kuidas sa põled.
Siis hingan sind sügavalt, kopsu.
Magus meelemürk, täidad mu sisemuse.
Oi kurat, tuleb buss.
Viimase mahvi paiskan ustest sisse.
Ja läinud sa oledki.

Üks asi viib teiseni

2009-02-01T21:25:00.002+02:00

Eile, kell oli võib-olla juba tänasesse tiksunud, aga ma ei tea, surfasin mina collegecandy.com lehel ja leidsin sealt lingi, mis viis mind Youtube-i. Youtube-s harisin ennast viis minutit teemal kuidas tehakse kondoome. Sellele järgnesid maailma parimad kondoomireklaamid, üks soundtracki tõttu ja teine niisama. Seejärel lemmikreklaamid Pranstusmaalt- üks (see on naljakam) ja kaks. Järgnes juba armsaks saanud räpp Hispaaniast. Ning siis juhtuski see, mis juhtuma pidi: sotsiaalreklaamid. Eileõhtused lemmikud: see ja see.

Jah, ma pole päris normaalne. Kuid mul oli huvitav.

Sotsiaalset närvi, mis muud.

K.

Ajakirjanikupotentsiaal?

2009-01-30T23:18:00.003+02:00

Kell on 23.17, kuupäev 30.jaanuar, tegemist on tähtajaga Reaali Poisi artiklite jaoks. Mina, kes ma olin kohustatud kirjutama arvamusartikli, jõuan koju kell 22.43 ja lasen näppudel üle klaviatuuri joosta, et produtseerida artikkel siiski õigeks ajaks, sest hiljaks jääda mulle ei meeldi. Enne tähtaega kiirelt kribada, no pole hullu, saame hakkama. Ja miks ma seda teen? Kas tõesti selle pärast, et ma tunnen, et mul on tõsimeeli eeldusi ja tahtmist ajakirjandust teha? Ei, ei ole. Vähemalt tahtmist ei ole. Või noh, mitte väga, RP-sse ma läksin ka selle pärast, et oma emohala ja maailmavalu ja sõrmesügelust leevendada.

Muidu toredat:

Täna käisime piljardis, mina, Loora, Ester ja Kadi. Oskusi meil eriti ei ole, aga tahtmist mängida on ja kuna me kõik suht samal tasemetuse astmel oleme, on meil koos tore. Möödalöögid ei olnud harvad, jõudu eriti ei ole meil, sihtimisoskust ka mitte, aga nalja sai. Ja see on ju põhiline, sest kes ikka nalja teeb, kui ise ei tee. Hiljem kui tublid kaalujälgijad läksime kiirtoitu tarbima. Valik langes Hesburgeri kasuks ja kalorid muudkui kogunesid. Rääkisime, naersime, tundsime end hästi. Veel hiljem läksime Looraga linna, et nautida romantikat vanalinnas, no ei olnud tuju koju minna. Jalutuskäik vanalinna tulede all ja teemaks õhk, armastus, maailm, inimesed ja muud loomad, meie ise, tulevik (see suur ja tundmatu), kõik ja mitte midagi. Oli vahva, oli külm :)

Üks elamise põhjus jälle vähem: uurimistöö on valmis. Nüüd lebon, kui oskan.

"Elu on nagu umbrohi- paljuneb siis, kui sa seda ei taha"

Head on inimesed mu ümber, mu südame kolmandik.

K.

Pisarad

2009-01-25T18:26:00.003+02:00

Nutsin. Kolmandat päeva järjest, aga ärge arvake, et mul on depressioon või midagi, sest ei ole.
Reedel oli mu silmavee põhjustajaks Lee ja "Tantsime suve Heledaks". Teise vaatuse üks asi sisaldas endas pisikesi (viie-kuueaastaseid) lapsi, kes rääkisid teemal kodu ja kodutus. Nii armas ja kurb oli, kui nad ütlesid, et annaksid oma kõige pehmema kaisukaru ära ja oleksid alati nende laste sõbrad, kel oma kodu ei ole. Ja nii ma siis vesistasin natuke, tundes ennast imelikult, sest tõenäoliselt olin ma ainus inimene, kes rahvatantsukontserdil nuttis.
Eile nutsin, sest "Välk" oli niivõrd armas film. Jah, ma ei saa midagi parata- multifilmid ajavad nutma. No on ju kahju, kui kutsu on poolsurnud, kui ta üritab oma omanikku päästa. Kuid ma usun, et ma polnud päris ainus, kes seda vaadates nuttis:)
Ja täna pääses mu suletud silmist siiski kaks pisarat. Raskelt veeresid mööda mu põski alla, sest oli raske jälle lahti lasta. Võiks ju kergemaks minna, aga ei lähe, tundub just vastupidi. Hetked võiksid kestma jääda ja kui nad seda siiski ei suuda, tahaksin ma nad purki panna ja pühapäevahommikul tarvitada. Üldse ma tahaks nii paljusid asju, ei, tundeid ja olukordi, purgis hoida, juhuks, kui vaja on. Magus kurbus on.

K.

2009-01-19T22:16:00.005+02:00

Teenifest 2009- kolm päeva teatrit, vähest und ja kruvide keeramist.

Reede- kooli ülelaskmine, töötoad, uni :)

Reede hommik leidis meid magamas ka siis, kui meie kallid klassikaaslased kontrolltöid tegid, füüsikat arvutasid või vene keelt tuupisid. Siiski pidime ka meie oma soojad voodi hülgama ja ilma ja raskeid kotte trotsides Laulasmaale minema. Kohale jõudes avastasime, et me ei olnudki esimesed kruvikeerajad- Rauno, Tõnis ja Karl olid juba kohal. Hõivasime koheselt kolmese toa, mille madratsi abil neljaseks muutsime ja kolmepäevane pidzaamapidu võiski alata. Esimene päev oli meie jaoks midagi uut- tavaliselt teatrifestivalid on sellised "lõbusta ennast ise", aga see ei olnud. KOlm töötuba ootas. Laulasmaa kool oli valge nagu hullumaja ja klaasist ja ümmarguse aulaga. Esimene oli minu, Estri ja Grete jaoks muusikalitants Kristin Pukkaga. AInus, kes meie grupist korralikult tantsida oskas, oli Grete ja seda oli näha ka- hiljem võttis Kristin tema kontakti ja Grete saab ehk muusikalidesse tantsima. Ta oli ülirõõmus, sest tants on tema elu ja hingamise mõte. Meie rõõmustasime ka tema pärast. Seal tantsides ma mõtlesin korduvalt, et pole ime, kuidas näitlejad muusikaliproovides keskmiselt kümme kilo kaotavad- me olime juba selle ühe tunniga täitsa läbi. Seejärel ootas Kaido Rannik ja improvistasioon ja partneri tunnetus. Asi, mida me enim kartsime, sest sel on ju otseselt pistmist näitlemisega. Aga see ei olnud üldse jube- peeglimäng ja muidu chill olemine. Kolmanda töötoa me lasime üle ja läksime poodi. Vale käik oli- pood oli tühi ja kallis. Hiljem kuulsime, et teistele väga meeldis kolmas töötuba, kus Aita Vaher õpetas tsirkuseasju. Õhtuprogramm oli kultuurne- rühmades pidid kõik tegema etüüde etteantud teemadel ja etteantud sõnadega. Ester sai oma näidendis kahe naljaga hakkama ja ma sain lihtsalt mail-order-bride olla. Milanna oli politseinik, Loorat polnud, sest teda ootas laupäeva hommikul kell 9 ARK ja sõidueksam (she passed, btw), Tõnis siiami kaksik Mart, Ande Peeter Võsa, mis oli päris naljakas. Hiljem õpetas Maur kõigile haikalade laulukest ja meid sunniti ka sarnast asja välja mõtlema. Erilise eduta- kell 23 ja ajulühis on kerge tekkima. Maur õpetas kõigile twistimist kah. Magama kella ühe paiku.

Laupäev- extreme makeover, Estri lapsed ja edukus

Laupäeval kell 9 tõusta oli hoolimata kaheksast unetunnist killer tõusta. Kui me olime hommikusööki söönud, maandus meie tuppa Iris oma meigikohvriga ja asus meid möksima. Enne seda me triikisime oma juukseid, sest satanistid ei saa ju olla lokkis juustega, see on liiga sõbralik. Eriti mina, kellel deep and tormented välimusest palju puudu jääb. Iris tegi head ja kiiret tööd, kell 10.50 nägimegi välja nagu oleksime pool tundi meigitud silmadega nutnud. Avamine, mis oli jama ja näidendiks valmistuma. Selga pikk must seelik, kaela ketid ja kätte ahelad. Ootasime oma pealeminekut ja tegime mõningad pildid. Valgus, kohad, eesriie! "Kui teil tekib mõni mõte, sügage ennast- ja see läheb üle" debüteeris laval. Hästi läks, juba tunda oli. Ükskord elus ei olnud satanistid nagu liblikad, mida me tihtipeale proovis olime. Paavst oli ka eriperv ja publik naeris pidevalt. Martin, kes on kogu näidendis süüdi, oli eriti tubli ja seetõttu austati teda ka parima meesnäitleja preemiaga. Pärast näidendit tegime grupipilti- "Kruvikeeraja" uus liige, Lucy, tuli ju ka pildile püüda. Hiljem vaatasime teiste etendusi. Ester leidis sealt endale ka pisikesed fännid, kaks 7 ja ühe viieaastase tüdruku, kes talt isegi autogrammi küsisid. Algul oli tore ja armas, aga hiljem hakkas pinda käima, kui nad pidevalt ringi jooksid ja kõike küsisid. Hiljem sai Ester oma fännklubist lahti ja oli õnnelik. Auhinnagalal pärjati Ande ja Martin "Tuult tiibadesse" eripreemiaga. Ja kolme trupi lemmikuks saime ka. Õhtuprogrammi lasime üle ja pidasime pidzaamakat. Meiega ühines ka Iris. Ester ja Iris leidsid ühise keele ühe tüdruku teemal, kes väga bitchilt käitus. Rääkisime juttu oma toas kella neljani. Loora vahepeal käis tantsimas ka ja Kadri lõhkus klaasi ära ja tal oli sellepärast tobe olla. Loora koristas seda, samal ajal kui Kadri kardina varjust hiilis :) Hommik oli väga valus.
Mõistmise tantus ehk YMCA-d õppisime kah :) Ma mõtlesin vaikselt SINA koolituse ja "Kesköödisko" peale ja leidsin, et sellistel ebanormaalsete inimeste kogunemistel on see vist tava :)

Pühapäev- ülelask, koristamine, kojusõit

Pühapäeval oli hommikune ärkamine eriti raske. Neli-viis tundi und pole just see, mida vaja. Töötoad jätkusid suure hooga. Tegime rivis veits sohki ja nii saimegi Estri, Milanna, Grete ja Irisega ühte rühma. Algul oli etikett ja improvisatsioon. Oli päris tore, kuid eelmine improvisatsioon oli parem. Seejärel laulmine, mida me pikisilmi oodanud olime. Pettumus oli- nii lihtne ja ei midagi andev. Seejärel läksime oma tuppa ja lasime kolmanda töötoa üle. Mööda koridori jooksmine pole just lemmikharrastus. Koristasime, pläkutasime ja naersime. Oli täitsa vahva. Lõunasöök ja kojusõit. Kodus oli hea, aga väsinud olemine. Uuesti normaalseks hakkamine ei ole kerge.

Ilusat ja head,

K.

Nii ongi

2009-01-15T23:19:00.002+02:00

Meeldib:

Leslie Da Bass- Pisar
Pulp Fiction
Fazeri pähklitega šokolaad
nädalavahetus kruvide keeramisega.

Pühapäevani,

K.

Eduraport

2009-01-15T21:10:00.002+02:00

Harrastusjalgratturite selts VELO (Velosipedistõ- edaspidi liigume otse) teatab uhkusega, et rattahooaeg on jälle avatud ja kiivrid tolmust puhtad- nii ütles täna meile DELFi oraakel.

Väike huumor ja enesiroonia, aga VELO-l (Vägivald Ei Lahenda Olukorda) oli täna hea päev. Nimelt punkt kell 15.00 olid tiimiliikmed Jaks, Kati ja Zlata DELFI oraakli, okei, tootejuhi, juures ja kuulsid tema suust karmi tõde- DELFI on nii tore ja hea ja armas, et aitab VELO-l oma maailmamuutvad mõtted teoks teha. Ehk meie tulevased konkursitööd ja muu leidis kodu endale. Karm oli see kinnisvaraturg, aga me jäime ellu.

Selle peale oli harrastusjalgratturitel teha vaid üht- võtta nagist rattad ja nelja tuule poole uusi eesmärke otsima vändata.

Kati,
rõõmsameelne harrastusjalgrattur

Elu on võileib

2009-01-11T23:18:00.002+02:00

Miks? Sest temas on palju kihte, mis kõik on head.

Leib: inimesed mu ümber ja mu sees
Või: projekti edenemine
Sink: uurimistöö polegi mission impossible
Kurk: mina ise.

Oravake

2009-01-07T20:53:00.002+02:00

Ma olen oravake. Miks? Sest ma jooksen lõputult oma rattas. Aga miks oravake? Sest ma ei ole veel "suur", niiet ma ei saa olla orav, järelikult olen oravake.

Don't mind me.

Tegelikult aga on lood nii, et kool on elus tagasi. Ja koolis kõik elavad uurimistöö nimel. Väikest ja vaikset viisi mina ka, kuid õnneks on mu elus palju ilusat ja head ja armsat ja uskumatut, mille nimel elada.

Teisipäeval käisime Estri ja Sillega trennis. Mina nimetasin meie üritust "Nõrkade klubiks", sest vaheaeg oli olnud ka vaheaeg trennis ja enne jõule ei olnud me just tihti ennast trenni vedanud. Teisipäeval oli bodypump, mis mõnusalt tappis. Treener: "Ja lisame raskust, kes soovib!" Ning me passisime, sest me tõesti ei soovinud end veelgi enam kurnata. Tundus, et kolmapäeval voodist püsti ei saagi. Kuid see osutus valeks- sain üles küll ja polnudki hullu, aga mina otsustasin ka täna trenni minna ja täna on küll tunda. Oma osa on ka hommikusel sõudeergomeetril.
Teisipäeval üritasin ma ka oma kummivenitust ära teha, kuid ei õnnestunud ja pildistamine jäi ka ära, olin veidike tige. Kuid õhtu tegi selle heaks- vanalinn, "Lund võiks sadada", maasikatee Revalis ja lumi hakkaski sadama! Nii imeliselt tore oli! Lumised ripsmed ja muud totrused :)
Täna tegin veel ühe masohhistliku teo ja käisin raamatukogus- ma pidin veetma seal tervelt pool tundi, mis on minu jaoks absoluutne maksimum raamatukogus veeta. Põgenesin sealt kohe, kui sain, koju keemia töövihiku manu ja "Jane Eyre" lugema. FYI, mulle ei meeldi see raamat. Okei, 150 lehekülge veel minna.

Adios,

K.

Kaks tuhat pluss üheksa

2009-01-03T00:48:00.003+02:00

2009. aasta saabus mulle üle mitme aasta jälle oma kodus, koos armsa inimese ja närvis kassidega. Hea oli. Lisama pean, et ma siiski ei mürgita maailma oma toiduvalmistamisoskustega ja sõnamängu mängida ma endiselt ei oska ja Bondi vaadata ka ei suuda. Ja et magamine on nõrkadele, siis hommikul "Lottet" vaadates jäin ma magama.
Uusaastalubadusi tegin ka. Üks on hetkel ja sel aastal kavatsen ma sellest kinni pidada, sest see ei ole ju nii raske. Ei, ma ei luba endale, et ma võtan kakssada kilo kaalust alla ja hakkan iseseisvaks ja täiskasvanuks ja tasakaalukaks, sest milleks teha lubadusi, millest kinni pidada ei suuda? Maailma muutumine algab ju pisiasjadest, eksole :)
Õhtusse mahtus veel isa külastamine ja "Helisev muusika". Liiga palju toitu ja mõnus seltskond, mida veel tahta.
Teine päev sellest aastast oli koos Estriga. Tema, kes peab minema esmaspäevast kaugele ja koledasse Valdeku kooli, komandeeris minu endaga kaasa seda otsima. Külmas hommikus ekslesime Nõmmel, minu suurepärasel juhatamisel vales suunas ja ekslesime ka veel. Kuid meil oli vahva- Nõmme ei saanud selgemaks, aga me tuvastasime, et nõmmelased omavad palju poode ja seal koolis käimine hakkab palju maksma- Comarket täitsa lähedal ja Sõõrikukohvik...
Keeruline, aga tulemusrikas otsing kulmineerus aadressil Valdeku 13 ja kahe alalõua maani kukkumisega. Kui te arvate, et teie kool on pommiauk ja räme rotikas, teretulemast Valdekusse. Seinad pole korralikult värvitud (ehk värv koorub seintelt), trellid akende ees, "kunst" seintel- ja see on vaid välisilme! Sisemust me ainult kujutasime ette. Jalutasime sellest meeldivast kohast eemale ja nägime, et raudtee ääres on bussipeatus ning meil oli ju tarvis teada, millise bussiga saab kõige lähemale. Tuvastasime- 23 ja 23A. Aga siis läksid minu põlved suurest avastamisrõõmust nõrgaks ja ma lendasin selili. Kohe täispikkuses. Ester isegi ei naernud, ainult küsis, miks ma temast kinni ei haaranud. Ma olin just toibunud ja Ester mind lumest puhtaks kloppinud, kui mu jalad mind jälle alt vedasid, ka seekord täielikult. Rohkem küll ma ei suutnud kukkuda. Külastasime Nõmme Comarketit ja olime tervislikud- krõpsud pluss dipikaste. Estri pool oli kavas romantika-porn-thriller "Donkey punch" ja "High tension". Mansuu kiusamine nagunii. Teist filmi vaadates ma tuvastasin, et ma olen vist juba piisavalt õudukaid vaadanud, et ära tabada mingid momendid. Esimese puhul oli geniaalne see, et "ta kukkus üle parda, lina sisse mässitult ja ankur ümber keha". PIdevalt oli meil teemaks: "Aga mida sina teeksid?". Enamikel juhtudel oli minu vastus, et ma oleksin juba surnud selleks ajaks. Ester ilmutas ka oma erilisi sadistiandeid ja avaldas arvamust, et ta eelistaks pussitamist tulistamisele, täpsem või nii.
Veel hiljem käisin külas oma tädil, nende vastsoetatud rotipoega vaatamas. Oli küll nunnu, selline elav ja hästi pehme karvaga loomake. Seejärel ootas ees kino Kosmos ja "Valede rägastik". Taaskord sain veenduda, et ei ole mina märulisõber. Külm hakkas kah.
Hetkel kodu, soe tekk ja "Breaking dawn" ("Videviku" sarja neljas raamat, see, mis ülihalb on, esimesed sada lehekülge pole jah head olnud.)

Uut ja hullemat,

K.

150 ehk aasta kokku- ja lahkuvõte

2008-12-31T12:59:00.002+02:00

Originaalis asi pärit siit. Reeglid lihtsad: pane kirja iga kuu esimese postituse pealkiri.

1) Jaanuar- HUA!
2) Veebruar- Lõimimine ja lõimumine
3) Märts- Vahel on lihtsalt väga-väga hea rääkida
4) Aprill- Kevad- südames, peas, ümber?
5) Mai- Mõni asi ei muutu mitte kunagi
6) Juuni- Karaoke, tantsulõvid, pettumused ja üllatused
7) Juuli- Veel kord armastusest
8) August- Random, random, random
9) September- Leidsin elu üles
10) Oktoober- Randomness
11) November- 3D
12) Detsember- Olen busy-busy

Minu blogiaasta sai sama kirju kui mu aasta elus- oli segane ja keeruline ja emotsionaalne ja huvitav ja kiire ja meeldiv. Räägin koolist, endast, mõtetest, oma hobidest, paljudest toredatest inimestest minu ümber... Vahva on olnud ja ma üritan seda edasi teha. 150 postitust sellel aastal saab ka täis. Rohkem ei tule, lugemiseni juba uuel aastal.

Parimat, sest muu oleks halb,

K.

All those silly little things

2008-12-31T01:15:00.001+02:00

Raunole, spetsiaalselt-ma pole seda sulle öelda jõudnud, ei internetis ega päriselus, aga aitäh, et SINA projektikaitsmisel sa oma läpakast lasid seda lugu ja tantsisid kaasa. Väga rõõmus ja lemmik.

Aitäh.

Besos y abrazos,

K.

Teismeea suurimad probleemid Stephenie Meyeri moodi

2008-12-30T01:10:00.004+02:00

Ka mina olen langenud "Videviku" sarja ohvriks, aga mitte sellepärast, et filmis nähtud Edward niiiii nunnu oleks, vaid sellepärast, et tahan mõista, mis selles raamatus nii erilist on. Seda tahan ma teha, sest mu oma kallis õde on üks neist, kes raamatut lausa neelavad ja jahuvad, kuidas Edward ikka nii äge on ja raamat nii hea ja film ja oi-kui-super.
Minu jaoks on selles raamatus midagi valesti- vampiirid peaksid olema ohtlikud, pahelised, ligitõmbavad, lausa seksikad sellepärast, et nad on midagi muud, ebamaist, keelatut. Aga "Videvikus" see nii ei ole. Topaasivärvi silmad, paberjas nahk ja kõige jaburam- päikese käes helendamine, no kus on selle maagia ja ligitõmbavus?
Teine asi, mis minu jaoks valesti on, on Bella mõttemaailm. Suremine ei olnud seekord nii nauditav- if being emo makes you happy, you're doing something wrong. See, et ta poiss-sõber on vampiir ja parim sõber libahunt, ei ole probleem. Probleem on see, et ta ei saa oma elu armastusega kogu aeg koos olla ja et Edward ei vanane ja keeldub teda vampiiriks muutmast. Ning põhiline teema käibki selle ümber, et tüdruk tahab müüa oma hinge ja elu ja saada ka vampiiriks, aga tema elu armastus keeldub sellest. Kuskil neljandas raamatus vist tüdruk oma tahtmise saavutab, aga vahepeal juhtub veel igasugust jama.
Loomulikult ei puudu ka sellest raamatust okseleajavalt nunnud kohad- "Noorkuu" lõpus oli mul küll tunne, et väljutaks oma sisikonna korduvalt, sest kirjutatu oli nii halb.
Raamatut lugedes saan ma aru, et kirjutatu on hea, kui tunnen, et see on midagi ülemat, midagi, millega mina hakkama ei saaks, midagi, mis on suurem kui mina ja minu pisikesed näpud klaviatuuril. "Videviku" puhul see nii ei olnud ja lõpuni ma seda fenomeni vist ei mõistagi. Aga ma üritan- juba on käsil kolmas raamat- "Eclipse" (ehk "Päikesevarjutus" kui see eesti keeles ilmub) ja lootused sellele raamatule ei ole enam väga kõrged- kui esimene oli okei, siis teine rikkus end lõpuga minu jaoks täiesti ära ja kolmas ehk rikub siis end juba poole peal. Neljanda kohta on fännid juba oma sõna öelnud.

Ilusaid lugemiselamusi,

K.

Minu jõulud

2008-12-28T14:49:00.003+02:00

Hiljuti alustatud pühadehooaeg on selleks aastaks läbi, eile oli viimane jõulutähistus. Kuid alustan algusest.

24. detsember

Kodune jõuluõhtu, mis tegelikult sai alguse juba küllaltki vara hommikul. Kell kümme, kui viimasedki uneraasmed olid läinud, vedasime Odega end voodist välja ja kuuse alla. Ma tean, et see on kummaline ja naljakas, aga ma olen kogu oma elu saanud jõulukinke 24. detsembri hommikul, mitte õhtul, nagu on "normaalne". Paberikrabin ja üllatunud ja vähemüllatunud näod, kallistused ja "aitäh, jõuluvana :)", väga nunnu oli, nagu ikka. Veidikene toibunud ja ärganud ja hommikusööki söönud, läksime Leivo poole, sest Laural on sünnipäev just jõululaupäeval ja mingi jõul tuli ju ka nendega maha pidada. Eelmisel aastal oli suur jõululõuna meie pool, sel aastal aga mitte, sest polnud tuju selleks, kuna vanavanaema suri pühapäeval. Ramses ja Nirr (liik: kodukass) mängisid päkapikke ja omaloominguliste riimidega lunastasid kõik oma kingitused. Koju tagasi ja köögitoimkonda. Ode, kes on superkokk, oli valmistunud meie jõuluõhtuks nagu see oleks bankett 50 kuninglikule persoonile, iseenesest on see hästi armas. Kala ahjus ja roosa unelm külmkapis (roosa unelm on vaarikakoogike). Vanaema ja vanaisa koos Ferriga (liik: koer) saabusid meile külla. Rääkisime juttu, sõime, kuulasime mõnusat muusikat ("Siin on soe", "Sa oled hea" ja "Suudlus läbi jäätunud klaasi"). Õhtu kõige dramaatilisem hetk oli see, kui Tiffany (liik: kass) otsustas, et on tarvis Ferrile oma võimu näidata ja otse meie elutoas leidis aset kassi-koera kisma. Selles kannatajaks jäi vanaema, kelle jalga Tiffany oma küüned päris sügavalt lõi. Õhtul, kui olime ainult neljakesi, tekkis emal mõte minna õigeusu jõulumissale, sest eelmisel aastal olime käinud luteri kiriku jõulujumalateenistusel. Niisama, kultuurihariduse mõttes. Ode ei olnud entusiast, mina natuke olin, kuid siiski jäi minemata. Nagu ka eelmisel aastal, peale külaliste äraminekut haaras kohutav rammestus ja kella kuuest veerand kaheksani ma lihtsalt magasin, samal ajal ema vaatas "Minu mustikakarva öid".

25. detsember

Jõulusöömine seekord isa juures. Mina, aktivist, mõtlesin, et teeme seda kohe hommikul, aga elu juhtus ja ma magasin kella 12ni. Jüri magas tunni rohkem ja siis tulid meile Kairi, Anna ja Mart külla, niiet isa poole jõudsime alles kella kolmveerand kaheks. Isa juures sõime traditsioonilist jõulutoitu ja järjekordsete riimidega lunastasime pakid kuuse alt. Olgugi et isa põhikingid juba detsembri alguses kätte andnud oli, leidus seal siiski midagi. Kella nelja paiku lahkusin sealt, sest olin lubanud veel ühed jõulud sellesse päeva mahutada. Meie kahe jõulud möödusid "Hea aasta", nohu, tee, hämaras juturääkimise, roosa unelma ja imearmsa kaisukaru seltsis. "Die hard'i" vaatama ei pidanudki, nii vägev tüdruk olengi. Hea ja armas oli.

26. detsember

Hommik algas kell 7.50 kõrvapläriseva äratuskella saatel, nimelt oli plaanis minna väikesele Eesti-tripile. Lükkasin äratuskella kinni ja ütlesin endale, et magan pooleni välja. Minutipealt ärkasin ülesin, kolistasin natuke ringi, otsisin asju. Olin kiire ja veerand tunniga olid asjad koos, siis otsustasin, et kasutan aega hästi ja magan, sest uni, nagu me teame, ei ole tegelikult nõrkadele. Magama olin saanud kell 4 öösel, niiet olemine ei olnud päris värske kurk. Voodisse kobides mõtlesin, et magan kella üheksani. Ei õnnestunud ja virgusin kell 9.12. Õnneks oli mu ema nii hea, et viis mu autoga Estri poole. Kell 10.00 olin juba koos Estri, Eliise ja Margoga ning tee, või õigemini Margo Toyota Celica, viis meid Viljandi poole. Autos sai palju nalja ja Margo sõidustiil Estri poolt hukka mõistetud. Loomulikult ei saanud jätta tegemata nalja meie lemmikteema- iseenda- üle. Kell kaksteist ja veidi peale sisenesime depressiivsesse Eesti väikelinna- Viljandisse. Polnud seal kunagi pikemalt peatunud, niiet uus kogemus. Kristina ootas meid ülikuuma korteri, tee ja võileibadega. Rääkisime juttu, mängisime kaarte, kiusasime kassi. Võtsin kaasa mälestuseks kassikriimu oma vasaku käe peal. Poole kolme paiku asusime jälle teele, sest plaanis oli ka Pärnu ja Tervise Paradiis. 95 kilomeetrit, mõni närvivapustus ja nali hiljem olimegi Pärnus. Tervise Paradiisi minnes juhtis Margo meid üle muru ja seetõttu juhtus see, mis juhtuma pidi- ma kukkusin. Mälestuseks Pärnust on mul parema käe peopesa katki veidike. Vees hullata on alati tore ja Eliise, kes seal esimest korda oli, nautis eriti. Tegin oma eluülesande ära- hüppasin 4 m hüppetornist alla. Ester ise ei julgenud, sest viimane kord kaotas ta seal oma bikiiinitopi. Mägijõgi ja muud veetorud said kõik läbi proovitud. Kas viga on minus või veepargis- must ja kole toru oli lausa igav. Kohtusime ja veepargi perverdiga, kes jälitas meid mingi aja, õnneks ei olnud ta püsiv ja kadus mingi hetk. Autosse ja pizzat jahtima. Jah, Margo viib Pärnust pizzat koju, sest Tallinnast ei saa normaalset pizzat. Seiklemine mööda Pärnut, sest Margo ei teadnud täpselt, kuidas sinna sõita. Seejärel sai otsida mingit autojuppi, kuid see võttis vähe aega. Tagasiteel Tallinna kohtasime üht Bentley't, mis kihutas meist mööda. Margo, kiirusehuligaan (sai hiljuti trahvi ka), ei kannatanud seda, et temast mööda sõidetakse, kuid ei riskinud liigselt (Ester kõrvalistmel ja liigne kihutamine ei ole hea mõte). Mina jäin magama koduteel, sest kaks päeva kell neli magama minna mõjus isegi mulle. Ester ehmatas mu üles ja siis püsisin ärkvel kuni koduni. Kell 21 jõudsin väsinuna koju. Oli vahva ja keemia töötas inimeste vahel hästi. Võib teine kordki minna.

27. detsember

Hommik algas liiga vara- 6:37 olin juba köögis. Matused Loksal, magasin kogu tee autos sinna. Nutufest 2008, nagu ikka matustel. Kurb oli.

Õhtul ootas viimane pingutus- sõbrannajõul Milanna juures. Kaaslasteks Sõnamäng ja kookosepallid. Minu tsikid kinkisid mulle käekella, mis oli juba teada, sest ma ise palusin. Eelmisel aastal kinkisid nad mulle kella, mis leidis imetlust igal pool, kahjuks aga otsustas see katki minna oktoobris ja nii ma siis olin kellatu jõuludeni. Minu poolt tehtud kingitused sisaldasid endas veiniklaase, patja ja šokolaadi ja juukselakki. Rääkisime veidi juttu, aga pühadest väsinuna vajusime juba kell pool üks magama. Hommikul roomasime Estriga koju ja täna ootab ees veel näiteringi kogunemine.

Selline on minu nädal,

õhtuti ma olen räbal.

Ja nii ongi.

Besos,

Viissada kakskümmend viis tuhat kuussada minutit

2008-12-22T23:23:00.005+02:00

Just nii palju minuteid on ühes aastas, just nii palju minuteid on minul olnud armastust.

Mõni minut ka teile:

Kolm tundi ja mitte ühtegi sõna, või vähemalt mitte mõttega sõna, oli detsember.
Sa tahtsid mu lumme lükata, aga lund polnud, oli pori ja jaanuar.
Kolm pikka punast roosi, oli veebruar.
Kuidas Sa lükkasid mu lumme pikali, oli märts.
Kuidas me vaidlesime taskute üle ja Sina võitsid, oli aprill.
"Ma sain juba teisel päeval aru, et oleksin pigem sinuga,"ütlesid Sa ja oli mai.
Meri, mina kividel koperdamas ja Sina minu üle naermas, oli juuni.
"Möödakarvapai" ja mina Sinu kõrval ja meie ümber öö, oli juuli.
Jaan Tätte: "Lind on õhus, kala vees, sina minu südames," oli august.
Minu fantaasiamaailm ja Narnia-laternad, oli september.
Eestimaa sügis ja minu füüsikavihiku tükk, oli oktoober.
Pikad õhtud vestlusi ja ootust, oli november.
Kell on hommik ja me räägime tasakesi, teisi inimesi justkui polekski, on detsember.

Neid on veel ja veel ja veel ja teistsuguseid minuteid on olnud ka. Ja tunde. Ja päevi ja hetki ja oh-mida-kõike-veel.
Nii hea on.